Teine ja kolmas nähtus oleksid täiesti välditavad, kui valitsus mõelnuks toetamise vajaduse kõrval ka korralduslikule küljele.

Praegune süsteem on liiga keeruline ja bürokraatlik. Kuna toetused on mõeldud ajutisena, ainult selle kevadeni (eks ju, peaminister Kaja Kallas?), siis ei peaks väga muretsema selle pärast, ega ometi keegi toetust mõni või mõnikümmend eurot liiga palju saa.

Näiteks esimesel koroonakevadel maksis Eesti riik paljusid toetusi kiiruse nimel üsna lõdva käega ja bürokraatiata – asi toimis.

On ka teine näide: äsja algas Eestis rahvaloendus, mis ökonoomsuse eesmärgil toimub registripõhiselt. Spetsialistid ei karda, et tulemus on liiga ebatäpne, sest riigil on ligi 30 registrit. Nende arendamisse on viimased kümmekond aastat panustatud eesmärgiga, et inimestelt ei peaks mitmesuguseid andmeid enam üle küsima.

Miks ei mõelnud valitsus energiatoetuse maksmise ökonoomsusele ja kiirusele? Värsked head kogemused on olemas.

Arusaamatu, miks ei tahetud energiatoetuste maksmist kavandades neid häid kogemusi arvesse võtta ja korraldada seda ökonoomsemalt, e-riigile kohasemalt.

2010. aastatel oli halduskoormuse vähendamine mõnda aega toonaste valitsuste moeteema, nüüd räägitakse sellest vähe. Üks tulemus: energiatoetuste menetlemise kuluks ainuüksi kahes suuremas linnas Tallinnas ja Tartus kujuneb kokku ligikaudu 290 000 eurot kuus.

Midagi positiivset saavad sellisest seisust leida ainult Suurt Venda kartvad vandenõuteoreetikud – kui riigil ja omavalitsustel pole aimugi, kui palju toetuse taotlejaid võib nende poole pöörduda, on siinne Suur Vend nõrk.

Kuni toetuste väljamaksmine toppab, võiks valitsus anda riigifirmale Eesti Energiale suunise, et arve tasumisega hätta jäänud isikutelt voolu äravõtmisega ei kiirustataks. Ka viivise arvestamise võiks peatada. Eeskujuks oleks 2020. aasta kevade eriolukord, mille ajal maksu- ja tolliamet tegi ettevõtetele maksude ajatamise kohe lihtsaks ja peatas viivise arvestamise.