Kriis Kasahstanis kujunes ootamatuseks mitte üksnes riigi võimudele, aga ka suurtele rahvusvahelistele mängijatele. Kokkuvõttes võivad Venemaa positsioonid julgeolekugarantiide üle peetavatel kõnelustel saada kahjustada. Seda ennekõike Venemaa enda umbusu tõttu.

Mitu viimast kuud on Venemaa välispoliitilise suunitluse peamine siht olnud püüe lääne ja eeskätt USA-ga nn punaste joonte üle läbi rääkida. Moskva meelest on lääs neid liine juba korduvalt ületanud.

Kõigepealt väljendus see Ida-Euroopa ja Balti riikide vastuvõtus NATO-sse, siis aga hulga julgeolekulepingute väljasuremises ning raketitõrjekilbi osade paigutamises Poola ja Rumeeniasse. Pärast Krimmi annekteerimist nägi Venemaa ohtu liitlasvägede paigutamises Baltimaadesse ja Poola – kuid ennekõike lääneriikide ühtses toetuses Ukrainale.

Vene ametiisikute avalduste põhjal ei kahelda Moskvas, et Ukraina astub kohe-kohe NATO-sse ning siis üritab allianss Kiievi kutse peale vallutada tagasi nii Donbassi kui ka Krimmi. Ja kui viimast isegi ei juhtu, siis Ameerika raketid ilmuvad Harkivi alla kindlasti. Kõik see ähvardab Venemaad ning just sellest tahakski Moskva USA ja NATO-ga rääkida.

Kõnelused ei kujune ilmselgelt kergeks ja nende tulemusi võib praegu vaevalt ennustada. Olukord näeb välja pingeline. Venemaa on koondanud Ukraina piirile väed, USA ning NATO ähvardavad uute sanktsioonide ja muude ebameeldivustega juhul, kui Moskva otsustab alustada Ukraina vastu jõuoperatsiooni.

Ning siis algavad just kõneluste eel rahutused Kasahstanis, riigis, kust Venemaal keegi säärast üllatust ei oodanud. Ammugi veel kõige tähtsamal ajal.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid