Ei maksa suurt avameelsust siiski oodata. Näiteks jättis vaatlejaid kukalt kratsima ka esmaspäevane Venemaa-USA esindajate kohtumine Genfis, kus Moskva kommentaaridest polnud kuidagi võimalik välja lugeda, kas ta on päriselt huvitatud diplomaatia jätkamisest.

Küllap on tegemist Kremli teadliku taktikaga, mis hoiab läänt segaduses ja initsiatiivi Moskva poolel. Ühe suupoolega kinnitab Venemaa, et ei kavatsegi Ukrainat rünnata. Ning tõepoolest, näiteks New York Timesi tsiteeritud luureametnikud kinnitavad, et 100 000 sõdurile pole märkimisväärselt lisa tulnud. Justkui vähevõitu, et midagi suurt korda saata.

Samal ajal suurt armeekontingenti niisama molutada lasta ka pikalt ei saa. Sõdurid tüdinevad, võitlusvaim nõrgeneb ja tehnika vajab remonti – aga põhibaasid on kaugel. Vägesid peab varsti kasutama või nad koju saatma.

Kõiki pingeleevendusmeetmeid võiks läbirääkimistel arutada. Aga mitte riikide õigust valida demokraatia ja läänekurss.

Et juhtuks see viimane, tasub end kindlasti panna president Vladimir Putini asemele ja mõelda, mida too soovib. Kui Kremlile valmistab tõesti muret julgeolek, annab seda kergesti leevendada. Rakettide ja relvastuse piiramise lepingud, millest USA on viimastel kümnenditel loobunud, tekitaksid usaldust.

Pigem näib Putin soovivat siiski mitte taktikalist pingelõdvendust, vaid enda võimusüsteemi aktsepteerimist ka nn „lähivälismaal”. Praegune Ukraina on selle vastand ja ebameeldiv eeskuju. Siin peab allianss tõmbama maha musta joone: me ei tohi demokraatiakursi valinud maid hüljata.

Muidugi ei pruugi Putin leppida, kui ta ei saa rahu enda tingimustel. Tal on Ukraina karistamiseks kindlasti varuks palju vastikut arsenali piiratud sõjalistest operatsioonidest küberrünnakuteni.

Küll võib olla kindel, et täiemõõdulisele okupatsioonile järgneks praeguse Ukraina ühiskonna täiemõõduline vastuhakk. Ainus, mis võiks ukrainlaste vaimu murda, oleks see, kui lääs neile selja keeraks.