Nõukogude mütoloogias oli elektril eriline koht, pidevalt tsiteeriti Lenini kuulsaid sõnu kogu maa elektrifitseerimisest ja räägiti liigutavat muinasjuttu Iljitši lambikestest, mis süttisid tänu kommunistidele iga vaese talutare laes põlema, nii et nende valgel oli lausa lust Pravdat lugeda. Poleks ju kõlvanud, kui muinasjutt jätkunuks sedasi, et elektriarve eest tasumiseks pidi talumees maha müüma esmalt lehma, siis hobuse ja viimaks adra. Ei, elekter oli nõukogude võimu helde kingitus – võta ja kuluta, palju süda ihkab!

Ja ega tavainimene pidanud elektri hinnale tegelikult mõtlema ka veel päris hiljaaegu. Midagi ta ju maksis, aga vaeseks ei jäänud pärast elektriarve tasumist keegi. Kuni korraga välk sisse lõi ja inimesed hakkasid võrku üles riputama mitme tuhande euro suuruseid kviitungeid.

Säärast summat ei teeni enamik eestlasi terve kuuga, sellise elektriarve tasumiseks tuleks spetsiaalselt raha koguda, umbes samamoodi, nagu kogutakse raha soojamaareisiks või mõne kalli kodumasina soetamiseks. Ainult reisil käiakse kord aastas, kalleid masinaid ostetakse samuti harva, aga elektriarve potsatab postkasti regulaarselt, iga kuu. Keegi juba kusagil kirjutas, et võttis oma teise pensionisamba raha välja hoopis muul eesmärgil, nüüd aga maksab selle eest elektriarveid.

Jah, kusagilt tuleb see raha ju leida! Võib ette kujutada kõikvõimalikke, alles hiljaaegu fantastilisena tundunud stsenaariumeid: värskele abielupaarile kingitakse pulmadeks kahe kuu tasutud elektriarved – keetke suppi, peske pesu ja kütke tuba soojaks, olgu teil ilusad mesinädalad! Vanaema annab külla tulnud lapselapsele taskuraha, et see saaks arvuti sisse lülitada. Või hoopis kurjakuulutavam võimalus: mõrvatakse rikas vanamees, sest tema pärijad soovivad panna küdema elektrikerise ja tööle veeboileri, et ennast viimaks ometi saunas puhtaks pesta. Pärast seda, kui elektriarved muutusid absurdseks, on hakanud paratamatult absurdseks muutuma ka meie igapäevaelu.

Värskele abielupaarile kingitakse pulmadeks kahe kuu tasutud elektriarved – keetke suppi, peske pesu ja kütke tuba soojaks, olgu teil ilusad mesinädalad!

Muidugi mitte kõik inimesed ei pea elektri eest maksma, nii et luu paistab. Kelle arve oli seni mõnekümne euro kandis, sellelt küsitakse nüüd ehk poole rohkem, aga kindlasti mitte tuhandet eurot. Samal ajal on siiski väga palju neid, kes on tõesti hädas. Küsimus pole ju ainult eraisikutes, on ainult aja küsimus, millal hakkavad minema pankrotti esimesed haiglad, tehased, kohvikud ja spordiklubid, kes ei jaksa enam elektri eest maksta.

Seina elektrikontakt, mis seni on meenutanud sõbraliku notsu nina, on ühtäkki muutunud hirmuäratavaks loheks, kes soovib piltlikult öeldes iga kuu õgida ära ühe pereliikme. Ning valju nutu ja kaeblemise saatel see ohver tuuaksegi. Aga ükskord saavad inimesed otsa ja maja jääb tühjaks. Üksnes elekter undab seina sees ja on väga-väga kallis.