Andreas Kaljuste ütleb oma muusikavaliku kohta nii:
Pea 20 aastat tagasi kuulsin ma elus esimest korda kontserdil Mahleri II. sümfooniat. Pärast seda pole miski enam sama. Tolles teoses on olemas kogu draama, mida leidub inimestes, looduses, universiumis. Palju aastaid hiljem õnnestus mul ka seda teost orkestris mängida. Kontserdil viimasel leheküljel noote enam ei näinud, sest silmad olid pisaraid täis. See on muusika, mida lihtsalt peab kogema!

Suur osa minu nooruspõlvest möödus aga ka palju mitte-klassikalist muusikat kuulates. Eriti läksid korda vihase rütmi ning bassiga muusikapalad. Näiteks The Prodigy lugu “Their Law” oli üks nendest. Seda sai kuulatud ka Tallinna Linnahalli Jäähallis nende kontserdil aastal 1998.

Puberteedieas viisid vanemad poisid mind "kurjale" teele ning tutvustasid filmi "Pulp Fiction". Selle soundtrack oli koheselt pea sama populaarne, kui film ise, kuid Chuck Berry “You Never Can Tell” kandus oma kuulsale tvisti-stseenile otse ka minu puusaliigestesse.

Ühel hetkel ilmus kogu selle Lääne muusika mõjutuselaine keskel välja Eesti Raadio Meeskvarteti album lugudest, mille nad olid 60ndate algul salvestanud. Mäletan, et see niitis jalust suure kontingendi Tallinna Muusikakeskkooli õpilaskonnast ning plaadi esimese teose “Ave Maria no morro” hõrka tämbrit üritasid jäljendada paljud. See plaat sai vist täiesti tuhaks mängitud, sest üles ma seda enam ei leia.

Aga tagasi klassikalisema poole peale. Suvel kuulsin esimest korda Rebecca Clarke'i laulu “The Seal Man”, mis on nagu 5-minutiline dramaatiline ooper häälele ja klaverile. Täiesti erakordne teksti ja harmoonia dramaturgiline sümbioos. Eriti mõjuv on ta siis, kui seda laulab tugeva näitlejaoskusega laulja.

Kui tekstist muusikas rääkida, siis minu jaoks võtab muusika jõuliselt kogu tähelepanu. Seega kuulan hetkel suure mõnuga ansambel Puuluupi. Lugu “Lambad ei joo” kummitab päris tihti.

Kuid lõpetuseks liiguvad mu mõtted Ester Mägile tema 100. sünniaastapäeva nädalal. Meenub üks soe suvepäev, mil ta kinkis mulle oma viiuli- ja klaveriteose “Ballaad” noodi. Olin esimesel lugemisel koheselt haaratud selle emotsionaalsest sügavusest ning tunnen alati seda mängides, nagu väljendaksin kuulajale midagi väga isiklikku.

KONTSERT
Täna on solistina ERSO ees orkestri uus tšellorühma kontsertmeister Indrek Leivategija, kes on pikalt töötanud Saksamaal, algul Baieri Ringhäälingu sümfooniaorkestris, seejärel Bambergi Sümfoonikute tšellorühma teise kontsertmeistrina. Avateose ja eelkontserdiga meenutatakse 2021. aastal meie hulgast lahkunud helilooja Ester Mägi tema 100. sünniaastapäeval. Mägi kolmeosaline miniatuurne sümfoonia valmis aastal 1968 ning tuli esiettekandele ERSO ja orkestri toonase peadirigendi Roman Matsovi esituses.

Eelkontserdil kell 18 kõlab Ester Mägi “Serenaad”, esitavad Mari-Liis Vind (flööt), Miina Laanesaar (viiul) ja Helena Altmanis (vioola).

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid