KOLUMN | Harri Tiido: Venemaa õpib Hiinalt. Sõdurhundi diplomaatia

Tavalise diplomaatilise praktika seisukohalt kõigub Venemaa väljapressimine jaburuse veerel.

Venemaa president Vladimir Putin on vähemalt kahel korral kirjeldanud seika oma poisikesepõlvest. Nimelt olevat ta jälitanud suurt rotti ja selle nurka surunud. Ja siis olevat olukord täielikult pöördunud– nurka surutud rott tormas ise Vova Putinile kallale ja jälitas teda pikalt mööda treppe. Putinile jäi lugu meelde õppetunnina, et nurka surutud olendilt võib kõike oodata. Ning et ei tohi lasta ennast nurka suruda. Kuid roti kuvand jäi Putinile rahva seas külge ja aeg-ajalt kõlab isegi üleskutseid mitte loksutada Venemaa paati, sest Kremli rotil hakkab süda läikima.

Praegu loksutab Kreml aga lääne suunal paati päris hoogsalt. Analüütikud murravad pead, mis on kogu poliitilise väljapressimisprotsessi mõte. Või on hoopis võimalik, et mõtet ei olegi, see kujuneb sündmuste käigus. Diplomaatilise praktika seisukohalt on kogu sündmuste jada jaburuse veerel. Diplomaatias ei esitata teisele poolele ultimatiivseid nõudmisi meedia vahendusel. Ja läbirääkimiste eel ei kuulutata avalikult, et mingeid mööndusi ei ole kavas teha. Ka asevälisminister Sergei Rjabkov ühtede läbirääkimiste delegatsiooni juhiks panna oli selge signaal, et Moskva neilt kõnelustelt midagi ei oota