Ettepanekuid, kuidas hinnašokki inimestele hüvitada, on nüüdseks tehtud hulgi. Oleme neid teinud ka meie oma juhtkirjades. Valitsusel tuleb lihtsalt mingis lahenduses lõplikult kokku leppida ja eluga edasi minna. Tulevasi elektrišokke ja neist tingitud valitsuskriise ei aita vältida mitte geniaalne hüvitamiskorraldus, vaid piisava hulga elektri tootmine meie turupiirkonnas.

Tuumalobist Sandor Liive postitas hiljuti sotsiaalmeedias üleskutse: „Elektrit on alati vaja ja tulevikus aina rohkem. Hakkame Eestis ikka ka investeerima elektritootmisesse? Planeeringud valmis ja tuld!”

Õige jutt: vaadates, kui hästi Norra ja Rootsi praegu elektri ekspordilt teenivad, paistab energeetika tõesti olevat perspektiivikas äri. Ent selge on ka see, et tegemist pole riskivaba äriga, kui mõelda tagasi kuudele, kui Narva põlevkivijaamad olid oma hinnaga konkurentsist väljas, või neile vähestele tundidele, kui elektri börsihind on olnud negatiivne.

Leppige juba kokku. Tulevasi elektrišokke ei aita vältida mitte geniaalne hüvitamiskorraldus, vaid piisava hulga elektri tootmine.

Kuid raha on praegu üldse odav, taastuvenergeetikasse investeerimist soosib Brüssel nii retooriliselt kui ka rahaliselt, elektritootmisjaamu pannakse Euroopas rohkem kinni, kui avatakse uusi – palju paremat aega elektritootmisse investeerimiseks ilmselt ei tule. Me ei peaks oma riigis piirduma tuule- ja päikeseparkide ehitamisega, vaid mõtlema, kuidas saaks Eestis talvel elektrit toota ekspordiks jätkuvates kogustes. Ka siis, kui tuult või päikest ei ole. Sel ajal, kui on tuult või päikest, on ju hinnad tihti võrdlemisi madalad.

Tuumajaam, gaasijaam, akumulatsioonijaamad... Tabusid selles arutelus seada ei tohiks. Elektrita pole nüüdisaegne elu ja tootmine võimalik. Piirkonnal, kus on pakkuda soodsa ja stabiilse hinnaga elektrit, on teiste ees konkurentsieelis.