Sellises olukorras võib otstarbekas olla isolatsiooni jäämise ja haigestumisega seotud põhimõtete korrigeerimine. Paljudes riikides seda juba tehakse – pigem häda sunnil, harvem strateegiliselt mõeldes. Üheks piiride nihutajaks on hakanud Soome, kelle senist pandeemiaga toime tulekut valdavalt imetletakse. Eelmise nädala lõpus loobusid Helsingi ja Uusimaa koroonaisolatsiooni nõudmisest ja Soome terviseamet arvab, et koroonapassi kasulikkust tuleks kogu EL-is uuesti hinnata, sest see ei takista enam viiruse levikut – pigem vastupidi.

Mitte ainult koolide töös, vaid mujalgi tekib raskusi, kui saavad kokku isolatsioonireeglid ja omikrontüve levikuvõime.

Perearst Eero Merilinnu arvates peaksime koroona puhul pöörduma tagasi endise haiguse diagnoosimise ja proovi andma saatmise käsitluse juurde: haige on inimene siis, kui tal on sümptomid, ja testida on mõtet siis, kui sellest sõltub ravi määramine. Juhul kui temaga nõustuda, oleks viiruslaine haripunktis ikkagi raske sellist kannapööret teha, sest kaasnev selgitustöö võib veelgi suurendada perearstide niigi suurt koormust. Küll aga saaks praegu korrigeerida lähikontaktse definitsiooni. Näiteks Taanis peetakse lähikontaktseks isikut, kes nakatunuga samas majas/korteris ka öö veedab, koolikontakti mitte. Samuti saaks vähendada vajadust PCR-analüüsi saatekirjade kirjutamise järele – osal juhtudel saaks kalli PCR-analüüsi edukalt asendada kiirtestimisega ja veidi kaugemas perspektiivis saaks testimist üldse vähendada.

Meie valitsus jätab praegu koroonaküsimustes üpris ebaleva-äraootava mulje, kuid omikrontüvi sunnib mõnede strateegiliste valikute tegemist üha rohkem peale.

Jaga
Kommentaarid