Teiseks tuleb toonast olümpialinnavalikut hinnates arvestada, et konkurents oli nõrk. Esialgu favoriidiks peetud Oslo võttis oma kandidatuuri tagasi, kui Norra parlament keeldus mängude korraldamiseks raha eraldamast. Pekingi ainsaks konkurendiks jäi Almatõ. Praegu saab üksnes spekuleerida, kas või kuidas oleksid Kasahstanis kulgenud detsembrikuised rahutused, kui Almatõs seisnuks ees olümpia.

Nii et praegusele olukorrale, kus olümpiast tõotab sportlastele kujuneda koroonaloterii, olnuks tegelikult ainult üks alternatiiv: lükata olümpia pandeemia pärast aasta võrra edasi (lootuses, et aasta pärast on pandeemia läbi ja Hiina oma null-koroona-poliitikast loobunud). Tokyo suveolümpia lükati edasi ja võib öelda, et sportlikult läks olümpia korda hoolimata sellest ja rahvusvahelise publiku puudumisest.

Olümpiast tõotab kujuneda koroonaloterii. Poliitiliselt oli Peking nagunii kehv valik, aga nüüd on ohus ka sportlik pool.

Pekingi olümpia suure tõenäosusega sportlikult korda ei lähe – liiga palju võistlejaid, nende hulgas Eesti kahevõistleja Kristjan Ilves, jääb positiivse koroonaproovi või lähikontaktsuse tõttu võistlusest eemale. Isegi kui juhtub ime ja enamik esiotsapretendente lõpuks ikkagi pääseb starti, on närvipinge ja karantiinihotellis lukustatult veedetud päevad nende sportlikule vormile jälje jätnud.

Spordile positiivne on see, et vähemalt ei hõrenda sportlaste ridu seekord poliitilised boikotid. Diplomaatiline boikott, kus Hiinas toimuvate inimõiguste rikkumiste tõttu jätavad mängudele minemata paljude riikide juhid, kuid sportlased saavad võistelda, on hea uuendus.

Veel parem oleks muidugi, kui oma kodanikele või teistele riikidele ohtlikele autokraatiatele ei antaks edaspidi üldse olümpia korraldamise õigust.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid