Mulle on huvitav just nende inimeste looming, kes räägivad otseselt enda elust. Vaino Vahingu jaoks oli see samuti ausam. Kui oluline see sinu jaoks on?

Iga fiktsiooni alus on mingi reaalne asi, iga väljamõeldud lugu on kunagi kellegagi juhtunud. Ent inimeses on palju, mida ta elab enda sees läbi, aga ei pea reaalses elus ära proovima või järele tegema. Looming on võimalus seda teha.
Vahingu eetiline küsimus polnud see, kas elus võib mängida. Elus mängime niikuinii kogu aeg – isegi kui ei ütle, et mängime. Kogu aeg loome olukordi, provotseerime dialoogi, ise teadvustamata. Elu on mingis mõttes samuti selline: proovid seda ust, raputad toda. Eetika küsimus tekib, kui midagi ära lõhud või halba teed. Kui lapsed lõhuvad mängu käigus teise liivalossi ära, siis see on ka mänguta halb käitumine. Mäng ei õigusta seda.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid