ARVUSTUS | Mida hoiab alles meie mälu?
Jevgeni Vodolazkini romaani alusel valminud lavastus esietendus mõni päev pärast seda, kui Tallinnas avati kaua oodatud mälestusmärk ajalooliste romaanide autorile Jaan Krossile. Kross rõhutas, et ajalugu on oma olemuselt ilukirjandus, selle mõtestamine oleneb ühe või teise sündmuse poole pöörduva kirjaniku isiksusest. Hea looja, ütles Kross, ei pea teadma liiga palju faktidest, sest vastasel korral hakkab see teadmine tema mõttelendu pidurdama.
Teadlikult või tahtmatult järgib Vodolazkini romaan Eesti klassiku soovitusi. Teose kangelane elab fantastilise oletuse korras läbi kogu 20. sajandi, tõsi küll, ülisuure hüppega. 1930-ndatel tehakse temaga katse: ta külmutatakse, et äratada ta sajandi lõpus ellu. Kangelane „ärkab ellu” mälukaotusega ja peab tillukeste tükkide kaupa mälu taastama hakkama. Kirjanik püstitab filosoofilise küsimuse: mida hoiab alles meie mälu? Millistest subjektiivsetest kildudest kujuneb objektiivne minevikupilt, kas see võib üldse moodustuda?