Ma olen pehmelt öeldes hämmingus päris mitmel põhjusel ja proovin oma järgneva jutu struktureerida nende hämmingute kaupa.

Hämming nr 1


Küttepuu ja hakkepuidu hinnad on olnud tõusuteel juba pikemat aega. Äsja võisime lugeda uudist, et küttepuu hind tegi Eestis absoluutse rekordi, ümarmaterjal maksab nüüd 50 eurot ja rohkem. Lihtne koolipoisitarkus ütleb, et hinna määrab nõudmise ja pakkumise vahekord. Ehk siis teisisõnu – küttepuu pakkumisega on Eesti turul kitsas käes.

Kui meil on Eestis selline energeetilise biomassi potsentsiaal, nagu Kirjanen väidab, miks siis hinnad tõusevad? Miks kaugküttemehed kurdavad, et nad peavad põletama toorest hakkepuitu ja et laoseisud on olematud, kui metsaomanikel peaks ju raiumiseks ja müümiseks olema tohutu motivatsioon? Kas möödunud kevade raierahu takistab metsaraiet tänase päevani? Kas kõik need ülekasvanud lepikud on looduskaitse alla võetud? Kes keelab teha hooldus- ja harvendusraieid meie majandusmetsades (sh OÜ-le Graanul Mets kuuluvates metsades)? Ühe sõnaga – mis takistab praeguse turukonjunktuuri tipus selle ressursi kasutussevõtmist?

Meile on ju aastakümneid räägitud, kuidas Eestis kasvab metsa juurde rohkem kui raiutakse ja et tegelikult võiks raiuda palju rohkem. Miks siis seda praegu ei tehta? Eesti viimaste aastate raiemahud on tasapisi langenud ilma igasuguse riigipoolse sekkumiseta. Kui metsamaterjali hind tõuseb ja samal ajal raiumine väheneb, siis saab sellel olla ainult üks selgitus – raiekõlblikku metsa hakkab väheks jääma. Ja raiekõlblik on tänapäeval praktiliselt igasugune puutaim.

Hämming nr 2


Kui Raul Kirjanen muretseb tõsiselt meie energiasõltumatuse ja Vene gaasiorjusest vabanemise pärast, miks ta siis müüb puiduressurssi Eestist välja? Ja kui tõesti peaks mingi ime läbi õnnestuma raiemahtusid tõsta, siis mis takistab Kirjasel ja tema sõpradel seda „energeetilist biomassi“ jätkuvalt Eestist välja vedada?

Kui Eesti viimaste aastakümnete metsapoliitika ja meie metsatöösturite käitumine oleks olnud teistsugune, siis võiks meil praegu tõesti olla olemas taastuva tooraine reserv metsa näol. Mida saaks rasketel aegadel kasutusse võtta. Selle asemel pandi see huugama ja parseldati maha headel aegadel, kui elul polnud niigi suurt häda midagi. Graanul Invest on pikkade aastate jooksul vedanud Eestist välja miljoneid ja miljoneid tihumeetreid energeetilist biomassi ja Raul Kirjanen on seeläbi saanud üheks Eesti rikkamatest inimestest.

Siinkohal väikene kõrvalepõige ja selgitus lugejatele. Nendest oksa- ja haovirnadest, mida me igal pool teeveertes näeme ja millest hakkepuitu tehakse, puupabulaid (graanuleid) teha ei saa. Hake sobib ainult kaugkütteks ja koostootmisjaamade kateldesse. Küttepabulaid saab teha kas saetööstuse jääkidest või ümarmetsamaterjalist.

Kui meie puidutöösturid on nii isamaalised ja aateliselt meelestatud ning tahavad Ukrainat aidata, siis võiksid nad hommepäev lõpetada ära mistahes kujul küttepuu Eestist väljavedamise. Ja hakata selle küttepuuga Vene gaasi asendama ning lõpetada gaasiraha kantimise agressorile (praeguste gaasihindade juures peaks see olema imelihtne). Või siis löögu vähemalt Eestis küttepuu ja hakkepuidu hinnad alla ja lahendagu tarneprobleemid.

Hämming nr 3


Gazpromi rahadega äraostetud looduskaitsjad on nii vana ja nii alatu vale, et sellele nagu polekski mõtet tähelepanu pöörata. Küll aga paneb mind jätkuvasti imestama see jõhkrus ja häbematus, kuidas looduskaitsjaid rünnatakse. Kui ma tuletan meelde esimese (praegu töötava) Nordstreami rajamist, siis ma ei mäleta, et metsatöösturid sellele kuidagi reageerinud oleks. Küll aga esinesid arvukate protestidega just nimelt looduskaitsjad. Kuni selleni välja, et Eestimaa Looduse Fond vaidlustas Soome halduskohtus Soome ametkonna poolt väljaantud tegevuslubasid.

Hämming nr 4


Miks Kirjanen seda teeb? Raul Kirjanen on tark inimene ja teab väga hästi seda kõike, millest ma eespool kirjutasin. Eesti metsatagavaraga on kitsas käes nii riigi- kui erametsas. Ega siis ilmaaegu RMK ei raiu asulate ümbruse parkmetsi ja ega ilmaaegu ei ihuta hammast kaitsealade metsadele. Ilma igasuguste piiranguteta tavalisest majandusmetsast (75% kogu Eesti metsamaast) suurt midagi enam võtta pole.

Ja loomulikult teab Kirjanen hästi ka seda, et töösturite seisukohalt ei päästa olukorda ei täielik loobumine kevadisest raierahust (sellest metsa juurde ei teki) ega kõikide kaitsealade piiranguvööndite lagedaks raiumine (sellest jätkuks liiga lühikeseks ajaks). Aastakümnete jooksul tehtud üleraie on lihtsalt nii suur. Töösturite jaoks päästaks olukorra ainult kas raievanuste järjekordne alandamine või nendest üldse loobumine. Seda viimast on Erametsaliit ka korduvalt nõudnud. Raievanus (ja küpsusdiameeter) on üldse veel viimased ja ainukesed reaalselt toimivad riiklikud regulatsioonid, mis metsas tegutsemist piiravad.

Ka raievanusest loobumine võimaldab tänast Eesti raiemahtu säilitada ainult teatud ajaperioodiks, lõputult niimoodi raiuda ei saa. Aga võimalus hakata lõikama keskealisi ja nooremaid metsi pikendaks seda ajaperioodi oluliselt. Siis oleks küll lõigatud kõik , mis vähegi lõigata annab ning meie lapsed ja lapselapsed peaksid ilma hakkama saama. Aga nagu ütleb üks vana anekdoot – selle aja peale olen kas mina surnud või on emiir surnud või on eesel surnud.

Kui vaadata hetkel Eesti ajakirjanduses toimuvat massilist ja koordineeritud kampaaniat raiemahtude suurendamiseks (olgu südametunnistus kerge PR-firmadel ja nende töötajatel), kasutades seejuures emotsionaalse argumendina ära ka Ukraina sõja õudusi, siis selle eesmärgiks saab olla ainult Eesti senise metsapoliitika oluline ja otsustav muutmine (loe: viimastegi riiklike regulatsioonide kaotamine). Ühtegi muud ratsionaalset põhjendust ma Kirjase väljaastumisele leida ei suuda.

Lõpetuseks


Ühes asjas olen ma küll Raul Kirjasega täiesti ühel meelel – me peaksime Ukraina toetuseks kohe ja päevapealt loobuma igasuguse Vene gaasi kasutamisest. Aga asendada seda gaasi biomassiga meil kahjuks enam võimalik ei ole, selle eest on Kirjanen isiklikult hoolitsenud. Sellest hoolimata on võimalik ka lihtsalt püksirihma pingutada ja kitsamalt läbi ajada.