Kim Stone, vaneminspektor, tšikk, kes kihutab mootorrattal ja lahendab kuritegusid Black Countrys ehk West-Midlandis, ei tegele moosivargustega vaid lahendab tõsiseid kuritegusid, mis kohati liiguvad üle inimsuse piiri. Eelnevates raamatutes, ja neid on viis, tuleb Stone’il rinda pista kurjade professorite, sarimõrvarite ja psühhopaatidega. Nüüd, tundub, on Stone’ile antud veidi kergem ülesanne, et ta saaks pisut hinge tõmmata ja ajalooga tegeleda.

Ühelt maalapilt leitakse arheoloogiliste väljakaevamiste käigus inimluud, mis pole sinna maetud just sajandeid tagasi. Või äkki on suisa praeguse maaomanikud luudega seotud? Nagu Stone’i elu oleks liiga lihtne, selgub, et kuriteopaik on kahe maakonna piiril ning tal tuleb koostööd teha persooniga, kellega seob teda keeruline minevik. Ent Stone on proff ning tema eesmärk tõe väljaselgitamine, mis tõrjub isiklikud suhted tahaplaanile.

Tõde on teinekord valus ja mida enam vanad luud ning nende asukohaga seotud inimesed jutustavad, seda enam on selge, et minevik ja olevik käivad käsikäes. Rassism, mis lokkas omal ajal, pole kuhugi kadunud – kõik, mis on valge rassi ideaale arvestades väär, tuleb hävitada, ja võimalikult võikalt.

Aga, mis eristab minevikku olevikust – siis polnud Stone’i, nüüd on.

„Kadunud hinged” on ühtviisi krimi- kui ka actionromaan, kus lugeja saab koos peategelastega tormata keset politseijuurdlust, näha väärastunud kaasaega ning olla rahul, et õiglus võidutseb.