NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: sõja ajal Paunveres

Õpetaja Laur kõneleb parajasti lastele maateadusest, kui klassituppa marsib tulivihane vene oligarh, köster kannul.

„Tõnisson, tule siia!”

Tõnisson veab end aeglaselt pingist välja ja sammub, pea norus, klassi ette.

„Tõnisson, kas sina lasksid selle vene ärimehe 500 miljonit dollarit maksnud luksuspurjeka jõe põhja?” küsib köster.

Tõnisson ei vasta, nohiseb ainult. Oligarh jõllitab teda tigedalt.

„Noh, vasta ometi, inimeseloom!” nõuab köster. „Kas see olid sina?”

Tõnisson on ikka vait. Õpetaja Laur otsustab talle appi tulla.

„Kuidas peaks väike poisike üksipäini nii suure purjeka jõe põhja laskma?” küsib ta pahaselt.

„Nojah,” nõustub köster. „Mina ütlesin sellele venelasele ka, et...”

„Meie Liblega olime samuti abiks,” jätkab Laur.

„Ah soo! Teie Liblega kah!”

Õpetaja Laur kõneleb parajasti lastele maateadusest, kui klassituppa marsib tulivihane vene oligarh, köster kannul. „Tõnisson, tule siia!”

„Nojah, muidugi, ega üksipäini ei jõua, see oli jube kolakas. Lible raius teist kirvega, meie Tõnissoniga tassisime kive ja mättaid ja nii ta lõpuks põhja läks,” jutustab Laur. „Mis nad siis ronivad Ukrainasse sõdima!”

„Kuulsite?” pöördub köster oligarhi poole.

„Aga... aga... ma tahan oma purjekat tagasi!” kogeleb see.

„Laena Putinilt ööpotti ja purjeta selle sees!” hõikab väike Lesta heleda häälega. Kõik naeravad. Oligarh tormab vandudes klassitoast välja.

Algab usuõpetus. Köster paneb kõik paluma, aga juba õige varsti märkab, et Tootsiga pole asjad õiged.

„Toots, mida sa seal rähkled?”

„Toots õpetab uut moodi paluma!” tõstab Kiir kohe kätt. „Ta näitab, mismoodi tuleb paluda siis, kui on karta, et Putin võib selja tagant kallale tulla.”

„Ah soo! No aga tule siis klassi ette ja näita kõigile, seda oskust võib meil vaja minna küll!”

Toots tulebki, laskub ühele põlvele ja palvetab, enesel pussnuga hammaste vahel ja kuumaks aetud ahjuroop käes.

„Sellega on hea juudasele vastu vahtimist äsada, kui ta ründama kipub,” selgitab Toots tähtsalt. „Ukrainas palvetavad praegu kõik nii.”

„Sellega on hea juudasele vastu vahtimist äsada, kui ta ründama kipub,” selgitab Toots tähtsalt. „Ukrainas palvetavad praegu kõik nii.”

„Jaa-jaa!” noogutab köster pead. „See on väga hea! Jätke meelde!”

Kui tund läbi saab, kutsub ta Tootsi oma kambrisse ja küsib häält tasandades:

„Sa äritsevat magamiskambris piltpostkaartidega?”

Toots punastab.

„Kes seda ütles? See on vale!”

„Visak ütles. Ära salga! Visak rääkis, et nende postkaartide peal on indiaanlane, kes skalpeerib Vladimir Putinit. Näita siia!”

Tootsi pea vajub longu, ta ohkab ja kraamib oma taskust välja peotäie postkaarte. Köster vaatab neid ja muheleb.

„Väga kenad!” kiidab ta. „Ma ostaksin kolm tükki. Ühe endale, ühe köstriemandale ja ühe kingituseks praostile. Selline ilus pilt teeb igale ristiinimesele rõõmu.”

Kaup on koos.