Ühelt poolt on see ajakirjanduslik legend, aga teisalt – peaaegu olid jah. Isegi mitte Eesti lipu üles tõmbamisel 2003. aastal, vaid 2002. aastal Prahas, kus me teiega ühiselt George Robertsoni (toonane NATO peasekretär – toim) jälgisime, et milline otsus tuleb.

On nüüdne NATO see, mida 2002. aastal Prahas ette kujutasite?

Oleneb, mis ajalõikes. Kui küsida praegu, 16. märtsil 2022, siis on küll see ja tiba paremgi. Me ühinesime ajal, mil Euroopa Liidul, Washingtonis ja meil endil polnud veel täpset arusaamist, kas ajalugu on lõppenud ja NATO on igaks juhuks garantii või läheb geopoliitika siiski edasi nagu business as usual. Et kas NATO peab olema peaaegu sama nagu külma sõja ajal. Nüüd olemegi sellel ajajoonel. Peaaegu nagu külm sõda ja NATO peaaegu nagu vanal ajal.

On Venemaa selle viimase 30 aasta jooksul olnud Eestile, Euroopale suurim julgeolekuoht? Oht, millest meie vanale läänele rääkisime, kuid meid ei usutud.

Iga lagunev impeerium on ümbritsevale maailmale julgeolekuoht. Toon rahvaliku võrdluse parimast Bondi-filmist „Casino Royale”. Lõpukaadrites vajub keset Veneetsiat suur maja kanalisse. Tükid kukuvad, tekivad lained. Vajub, vajub. Keegi ei saa täpselt aru, mis toimub. Turistid ja Veneetsia rahumeelsed elanikud vaatavad seda, lõug ripakil. Mingisugust rämpsu tõuseb üles. Minu jaoks on see võrdkuju sellest, nagu kadus NSVL, ühte kuuendikku maakerast hõlmanud impeerium. 

Jaga
Kommentaarid