JUHTKIRI | Õpime Zelenskõilt kriisisuhtluse algtõdesid

Sõnast sirgub tegu. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi, hariduselt jurist ja varasema ameti poolest näitleja, valdab sõnakunsti suurepäraselt. Koguni nii, et Ühendriikide endine kaitseminister Leon Panetta nimetab teda „ilmselt maailma parimaks lobistiks”.

Ukrainlastele endile mõjus vahest kõige kaalukamalt Zelenskõi naeratus, kui ta pärast esimesi, kõige kriitilisemaid päevi soovis videopöördumises presidendilossi ees seistes kena hommikut. Nüüd toimib tema sarm järjepanu läänemaailma juhtide peal. Briti parlamendisaadikutele räägib Zelenskõi Winston Churchilli sõnadega. Üleeile peetud kõne USA kongressi ees vajutas kõige valusamatele kohtadele Ühendriikide ajaloos: 1941. aasta rünnakule Pearl Harbori vastu ja 2001. aasta 11. septembri veretööle. Ent eile Berliinis Bundestagis meenutas ta Berliini müüri.

Zelenskõi esinemised on pigem lühidad ja laetud. Kui ta näitas Ühendriikide kongresmenidele vapustavalt mõjusat montaaži sõja argielust, palus mitu televõrku vabandust, et polnud vaatajat sääraste kaadrite eest hoiatanud. Kuid Zelenskõi teab, et sõjas on liitlaste abi elulise tähtsusega ja siin pole peenutsedes võita midagi.

Kui keegi jalgu järel veab – nagu ettevaatlikumat liini ajav president Joe Biden –, ei kõhkle Zelenskõi ka kergelt häbistades maailma üliriigi juhti tagant utsitamast. Pärast sellist julguse, viisakuse ja nõudlikkuse tasakaalus segu on inimlikult väga raske Zelenskõile ära öelda.

Sõnum peab arvestama vastuvõtjat, olema usutav ja lihtne. Meie kriisikommunikatsiooni spetsialistidel tasub õppida, kuidas see praktikas välja näeb.

Arusaadavalt on presidendi esinemisoskus ainult väljund ja tema sõnumite taga seisab korralik mainekorraldusmeeskond. Sõnumid ise on meisterlikud: lihtsad, selged ja arvestavad auditooriumi eripära. Just selline peabki olema toimiv kriisikommunikatsioon. Veenev, inimlik, üheselt mõistetav ja ausalt mõjuv.

Venemaa algatatud sõja järellainetus jõuab peagi põgenike ja majandusšokkide kaudu kogu alastuses ka meieni. Õppigem praegu oma ala proffidelt, et kriisi haldamine ei takerduks jälle sõnumisegaduse virvarri. Sellisesse, nagu oleme näinud viimasel kahel aastal koroonaga võideldes.