Oled sündinud Ukrainas, aga kolisid Eestisse juba kaheaastaselt. Millised on elu jooksul olnud sinu suhted Ukrainaga ja millised on need praegu?


Vanaema ja vanaisa elasid Kiievis, nüüd on nad õnneks surnud – võib nii öelda, et õnneks. Mingil määral elab sugulasi Kiievis siiani. Viieaastaselt läksin lasteaeda, õppisin eesti keele umbes aastaga selgeks ja edasi olen eeskätt Eesti keskkonnas üles kasvanud.

Meil oli kodus palju venekeelseid raamatuid, nii et kui koolis oli vaja lugeda Tolstoid või Dostojevskit, siis lugesin neid originaalis. Ukraina keelt ma nii hästi ei oska. Rääkisin seda küll vanaisa ja vanaemaga, aga see on ununenud.

Vene intelligents on alati olnud võimuga opositsioonis, aga nüüd pole neile kodumaal enam kohta jäänud?


Tegelikult toimus sedasorti lahkumine ka umbes sada aasta tagasi, pärast oktoobrirevolutsiooni. Tõlkisin paar aastat tagasi raamatu „Šampanja teetassidest”, mille kirjutas toona Venemaa kuulsamaid kirjanikke Nadežda Teffi, nüüdseks peaaegu unustatud autor – just seetõttu, et ta lahkus Venemaalt.

Ta kirjeldab, kuidas Kiievist rongiga põgeneb: käivad paugud, rong saab pihta, inimesed jooksevad prožektorivihus hullunud nägudega, keegi ei tea, kus suunas tormata. Teffi jõuab Odessasse, kus loodab leida rahusadama, aga sõda jõuab ka sinna. Leitakse mingi laevakökats, mis algul ei liigu, aga öö jooksul panevad insenerid selle tööle, aga nii, et see saab sõita ainult tagurpidi. Sellega hakkavad nad üle Musta mere sõitma, laev on üle koormatud hullunud inimestest. Ainus ohutu koht ööbimiseks on laev, sest samal ajal möllab ju ka pandeemia: Hispaania gripp ja tüüfus. Nii et selline olukord on juba olnud. Räägitakse, et ajalugu kordub farsina, aga see on natuke hullem asi praegu.

Vene kultuuris on huumor ja absurd – koos joomisega – ju alati toiminud vastumürgina?


Praegu vohavad ka erinevad naljad ja meemid, näiteks selle Vene sõjalaeva kohta. Mingis olukorras ei jää lihtsalt muud üle kui naerda.

"Arvan, et toimub lõhenemine selle vene kultuuri vahel, mis jääb läände ja mis Venemaale."

Aga kui palju vene kultuuri nüüd boikoteeritakse ja kust see piir jooksma hakkab? Arvan, et toimub lõhenemine selle vene kultuuri vahel, mis jääb läände ja mis Venemaale. Meie oleme ikkagi lääne pool. On ju täiesti totter Dostojevskit või Tšehhovit tühistama hakata, teisest küljest on tobe teha sama Ljudmila Ulitskaja või mõne teise uuema aja kirjanikuga.

Huvitav on jälgida, kes Venemaa kirjanikest kirjutab alla sõjavastasele protestikirjale ja kes sõda pooldavale aktsioonile. Arvan, et see lõhe süveneb ja meediakanalid, näiteks ETV+ võiksid olla ettevaatlikud, keda eetrisse lasta.

Kas nad on siiani sellega hästi hakkama saanud?


Ma pole ETV+ püsivaataja, aga saan aru, et teatud libastumisi on ette tulnud. Eesti ukraina seltsi esinaine ju rääkis, et aastate jooksul on sellele mitu korda tähelepanu juhitud.

Kui tühistada Venemaa kultuuritegelasi, kes on ise alati opositsioonis olnud, siis töötab see ju tühistamisele endale vastu?


Loomulikult, nemad saavad ju põhilise löögi. Teisest küljest, midagi pole teha. Pealegi pole kultuuriküsimused praegu esmased, vaid oluline on, et see õudus lõpeks.

Samal ajal on mitu väljaannet avaldanud lugusid pealkirja all „Kultuur on sõja kolmas rinne”.


Eks neid pealkirju ole igasuguseid – oleme mõlemad ajakirjanikud ja teame, kuidas neid pannakse. Tähtis on ikkagi see, kuidas läänemaailm Ukrainat sõjatehnika ja lennukitega aitab. Muusad vaikivad, kui kahurid kõnelevad. Samas panevad ukrainlased ise ka nii vastu, et väga palju levib sotsiaalmeedias ukrainakeelseid ilukirjanduslikke tekste, laule ja luuletusi, mida inimesed vaimu üleval hoidmiseks üksteisele läkitavad.

Eestis me neid ei tea, sest ukraina kultuur on olnud nišivärk. Olgem ausad – uuema aja Eestis me ukraina kultuuri ei tunne. Teame küll ukraina kultuurikeskust Tallinnas Laboratooriumi tänaval ja suurepärast Ljutjukkide perekonda, ansamblit Svjata Vatra muidugi ka, aga see on siinne ukraina kultuur, mida me teame.

Sergi Žadani „Depeche Mode” on esimene romaan, mis 30 aasta jooksul otse ukraina keelest tõlgitud on.

Mul on laual üks raamat, Sergi Žadani „Depeche Mode”, mis ilmus 2020. aasta augustis. Kolm 1993. aasta suvel Harkivis olesklevat noormeest peavad üles otsima neljanda kamraadi Karburaatori-Šaša, et anda talle edasi tähtis teade. Selline lõbus jooma- ja narko-road-movie-stiilis kirjutatud raamat.

Prima Vistal käis üks Ukraina kirjanduskriitik, keda kuulas koos minuga umbes viis inimest. Tal olid kaasas mõned venekeelsed raamatud, teiste seas „Depeche Mode”, mille sokutasin Loomingu Raamatukogule.

Andekas noor tõlkija Riina Roasto, kes on Lvivis olnud eesti keele õpetaja, tõlkis selle ära. Aga no kuulge, see on 30 aasta jooksul esimene romaan, mis on ukraina keelest otse tõlgitud!

Minu teada antakse see nüüd uuesti välja.


Kui palju ma sellele Loomingu Raamatukogule olen rääkinud, et avaldage veel ukraina kirjandust! Olen ukrainakeelseid lasteraamatuid ka teistele kirjastustele pakkunud, aga huvi nende raamatute vastu tekkis ainult nüüd, kui algas sõda.

Oskad soovitada mõnd autorit või raamatut?


See on hea küsimus, sest kogu koordinaadisüsteem on muutunud. Selleks peaks ukraina kirjandust natuke paremini tundma.

Saan öelda, millega ise tegelen ja mis lähiajal eesti keeles ilmuvad. Mul on kaasas kaks lasteraamatut. Üks on Bologna raamatumessil 2015. aastal saanud olulise preemia: see on raamat „Sõda, mis muutis Rondot”. See on muinasjuturaamat, selles pole kurjust ning see on sellest, kuidas sõda on võimalik võita valguse ja headusega. Raamatu avaldab Draakon ja Kuu.

Teine raamat räägib Maiast ja tema sõpradest ning ilmub kirjastuses Koolibri. Raamatu müügitulu läheb sõjas kannatada saanud laste toetuseks. Need on asjad, mida olen suuteline oma napi ukraina keele oskusega tegema.

Praegu on üleskutse Eesti kirjastajatele, et nad leiaksid üles inimesed, kes oskaksid ukraina keelt paremini, ja teeksid neile mõistlikke pakkumisi. Aga oleme tegelikult selle aja ammuilma maha maganud.

Keeleteadlane Heinike Heinsoo pakkus, et tuleks välja valida n-ö tüvitekstid ja need vastastikku ära tõlkida.


Võib-olla. Midagi on nõukaajast olemas ka, näiteks Tarass Ševtšenko „Kobsaar”. Kindlasti on tõlkimisväärset palju, aga küsimus on, mis võiks praegust lugejat kõnetada.

Ukraina keeles on välja antud lasteraamatuid: Ilmar Tomuski „Hundi sõbrad” ja Piret Raua „Natuke napakad lood”. Maarja Kangrol on luuletusi – luule kohta ma ei julge öelda, et seda üldse vastastikku tõlgitud poleks. Aga romaane väga ei meenu... Imbi Paju „Tõrjutud mälestused” on küll ilmunud. Need on suured laigud, mida me paari kuuga ei täida.

Võib-olla teataksegi ainult bändi 5’nizza ja seda, et Ruslana võitis Eurovisioni?


Üldiselt on need jah väikesed asjad.

Mis saab Vene kirjaniku Jelena Tšižova raamatust „Naiste aeg”, mille sa tõlkisid ja mis peaks juulis ilmuma?


Kui Loomingu Raamatukogu selle avaldab, siis las nii olla, aga kui mitte, neelaksin ka selle alla. Raamat räägib minu jaoks inimese vastupanust, millised mehhanismid selleks nõukaajal olid ja mida teha, et n-ö väike inimene kollektiivsele survele päris alla ei jääks.

Tegelikult pole küsimus ju kirjastajas, vaid lugejas. Eesti kirjandusmaastikul on olnud perioode, kui vene kirjandus üldse ei läinud, näiteks 1990ndate algus. Ma ei imesta üldse, kui see aeg naaseb, aga minu jaoks on vene kirjandus võib-olla viimane koht, kus üldse Venemaal elava inimese häält kuuleb. Teised kanalid ju järjest sulguvad.

Plekktrummis” rääkisid, et kirjandusel ongi Venemaal meediast rohkem võimalusi midagi öelda.


Ma ei tea, kui palju seda võimalust viimasel ajal on. Näiteks Kira Jarmõši, Navalnõi pressisekretäri kirjutatud „Uskumatud juhtumused naistekongis nr 3” räägib sellest, mis toimub inimesega, kes on käinud protesteerimas ja viidud kahe „kapi” vahel bussi. Seda ka eesti keeles Toomas Kalli tõlkes ilmunud romaani Venemaal just igast leheputkast osta ei saa.

Teisest küljest on palju kirjanikke, kes kirjutavad just riigitruud teksti. Näiteks Olga Pogodina-Kuzmina, kes on oma Facebooki lehel praegu tohutu sõjaõhutaja, on kirjutanud romaani „Uraan”, mille tegevus toimub ka Sillamäel.

Tšižova kirjutas 2014. aastal alla Krimmi annekteerimist hukkamõistvale avalikule kirjale, nii et teda ehk kõlbab tõlkida?


Nagu öeldud, usun, et toimub mingi diferentseerumine, mis otsapidi juba ongi tekkinud. Mõnd autorit avaldatakse Euroopas ja teatud hulk on ainult Venemaal sisetarbimiseks. Mõni on väga uhke, et tema teoseid fašistlikus Eestis ei avaldata.

Näiteks Zahhar Prilepini loomingut ei hakka ilmselt eesti keeles lähiajal olema, ta on vene keeles kirjutanud raamatu „Obitel”, millest tehtud sarja ETV+ praegu näitab ja mille tegevus toimub Solovetsi saarel. See kloostrielu seal sunnitöölaagris näeb välja väga tore, aga olen tõlkinud ka Varlam Šalamovit ja tean, et tegelikult see nii ei olnud.

Kolõma jutud”?


Jah. Šalamov nägi ju seda ette, mis Venemaal nüüd on. Ta kirjutab, et Venemaale on omane platnoikultuuri romantiseerimine ja ka paljud Vene kirjanikud langevad selle küüsi. Nad kujutavad vargaid ette kui õilsaid Robin Hoode, aga tegelikult pole neil ei häbi ega au. Varas reedab su esimesel võimalusel.

"Venemaale on omane platnoikultuuri romantiseerimine ja ka paljud Vene kirjanikud langevad selle küüsi."

Kurjategijate jaoks pole fraier – see, kes pole platnoide vennaskonna liige – inimene. Raamatu avaloos mängib üks varas end kaardimängus paljaks ja tahab fraierilt ära võtta kampsuni, mis on tolle ainus vara. Too pole nõus seda ära andma ja lüüakse maha. Kampsuni pärast...

Tänapäeva Venemaal on varaste kõnepruuk saanud üheks ametliku keelekasutuse osaks. Vene ametiisikute ja Putini sõnavõttudes kohtab platnoikeelt. Kurjategijate koodeks on jõudnud väga kõrgele, just selle eest Šalamov hoiatas. Venemaad valitseb praegu kurjategijate jõuk.

Kuidas vene kultuur sinuni jõuab?


Olen harjunud sellega, et Tallinnas elades on meil kolm kohalikku keelt, ja kasutan neid olenevalt vajadusest. Aeg-ajalt vaatan vene filme või loen mõne raamatu läbi. Vene propagandakanaleid ma ei vaata ja õnneks on need nüüd ka keelatud.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid