Kindlas kõneviisis ei saa seega praegu öelda, et sada tuhat sõjapõgenikku jääb stsenaariumiks, mis kunagi ei realiseeru. Ent neid inimesi, kes muretsevad Eesti tööturu ja palkade tuleviku pärast, võib siiski rahustada – hirmujutud sajast tuhandest tööturule lisanduvast ukrainlasest on praegu ilmne liialdus. Rindeteated annavad lootust, et põgenikevool aeglustub veelgi.

Peale selle, et praegu on saabunute arv sajast tuhandest veel kaugel, pangem tähele, et umbes kolmandik saabujaid on lapsed, kes vajavad kooli- või lasteaiakohta, mitte töökohta. Osa täiskasvanud põgenikke aga saab ja tulekski rakendada tööle teiste põgenike eest hoolitsema – õpetajatena, arstide ja õdedena, hingehoidjatena, hooldajatena. Muretsemise asemel, et ukrainlased võtavad kellegi töökoha ära või põhjustavad palgalangust, tuleks praegu keskenduda hoopis bürokraatlike tõkete kõrvaldamisele – sellele, et sobiva kvalifikatsiooniga inimesed saaks kiiresti tööle sõjapõgenike hariduse ja tervise eest hoolitsema.

Kuu aja tagused hirmujutud sajast tuhandest tööturule lisanduvast ukrainlasest on praeguse seisuga ilmne liialdus.

Ülejäänud sõjapõgenikele töö leidmiseks oleks muu hulgas hea, kui Eestis õnnestuks jälle elu sisse puhuda välisturismile – siis kasvaks mitmesuguste teenindustöötajate järele vajadus nii Tallinnas kui ka mujal Eestis. Plaani sõjapõgenikke üle Eesti hajutada tuleks aga tugevdada erilise tähelepanuga sellele, et tööl käimist ei hakkaks takistama transpordi puudumine – maapiirkondade tööandjatele võiks isegi pakkuda spetsiaalseid toetusi töötajate transpordi korraldamiseks.

Võõrtöölisi palganud sektorites, kus töötavad põhiliselt mehed, on sõda pigem hoopis tööjõupuudust suurendanud – näiteks ehitajaid on praegu Eestis rohkem puudu kui varem, sest palju Ukraina ehitajaid on sõitnud kodumaad kaitsma.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid