Nad lihtsalt on harjunud niimoodi sõdima ja nad on alati nii sõda pidanud. See lähtub nende mentaliteedist. Kui sõda algas, siis ma teadsin, et nii läheb, kuid minus oli väike lootus, et äkki suudavad inimesed jääda inimesteks. Kahjuks on need lootused lihtsalt purunenud. Uskuge mind, Butša pole midagi selle kõrval, mida kohtame teistes linnades. Ma kardan spekuleerida, milliste õudustega puutume kokku, kui Vene väed Mariupolist välja saadakse. Maailm peab olema valmis veelgi suuremateks vapustusteks ja õudusteks. Paraku eelistas kogu maailm ignoreerida neid õudusi, mida Vene armee pani toime kahes Tšetšeenia sõjas, ja kaudselt on see, mida praegu näeme, selle tagajärg.

Oleme edukalt „vahelt võtnud” vastase sidet, muu hulgas sõdurite kõnesid kodumaale. See on kohutav, millise loomastumiseni on jõudnud Venemaa ühiskond, kui jõhkralt räägivad pojad emadega ning kuidas needsamad emad ja abikaasad reageerivad külma rahuga õudustele, mida kirjeldavad neile nende mehed ja lapsed. See ühiskond on täiesti haige ja põeb ränka vihkamist ning propaganda on oma tegevusega tekitanud sellele meeletu kahju. 

Jaga
Kommentaarid