FOTO:
Midagi pole parata, meid Eestiski kõrvetab „Vene maailm”, mida Kreml püüab pärast aastatepikkust tööd praegu sõjaga rajada. Inforünnaku korraldamise vahenditeks on ennekõike need, kes saavad üldisest heaolust mingil põhjusel vähem osa: kibestunud, madalama haridustasemega inimesed. Ning jah – teise emakeelega kaasmaalased. Tagantjärele vaadates toetasid lõhestavaid sõnumeid esitades Kremli narratiivi ka radikaalsed koroonaskeptikud.
Siiani oli Eesti suurim julgeolekuoht 30 aasta jooksul poolikuks jäänud integratsioon. Eesti kui demokraatlik riik ei saa mõeldagi, et siin võiks teha meie idanaabri moodi ajupesu. Küll aga on meie kohustus kaitsta oma elanikke vaenuliku inforünnaku vastu. Seega võib praegu üksnes tervitada Vene telekanalite üldisest levist eemaldamist.
Lõimumist kiirendada on praeguses julgeolekuolukorras olulisem kui kunagi varem.
Ukraina näide kinnitab, et see oli hädavajalik. Territooriumitel, kus Kremli TV-d ei saanud enne laussõda enam vaadata, arenes demokraatiat toetav ühiskond emakeelest hoolimata. Ja vastupidi: aladel, mis jäid zombistavate sõnumite mõjusfääri, keeldutakse uskumast isegi oma lapsi, kes kirjeldavad pommitamist.
Ent oleks suur viga arvata, et piisab üksnes mürgi äravõtmisest. Praegu on hädavajalik kinnitada, et enam ei tehta tunnetuslikke takistusi neile, kes soovivad lõimuda. Seda enam, et meile on juba saabunud ligi 30 000 Ukraina põgenikku. Sel moel on muukeelsesse Eestisse konflikt juba iseenesest sisse ehitatud.
Praegu on vaja kiiresti taastada lõimumisega tegeleva rahvastikuministri ametikoht ja anda talle oma tööks nii vahendeid kui ka volitusi. Ühe asja saaks ta kohe käima lükata: keegi ei tohiks jääda kohtade puuduse tõttu ilma eesti keele õppimise võimalusest. Keele mõistmine ei tähenda automaatselt riigi mõistmist, kuid keele mitteoskajalt on lojaalsust oodata naiivne.
