ARVUSTUS | Tehingus jumalaga on sama palju riukaid kui tehingus saatanaga

Hoolimata elegantsusest, kergusest, elevusest ja vaimukusest tekib Draamateatri „Amadeuse” finaali ajal siiski küsimus, kas tõesti on kõik inimesed nii lamedad, papist ja ühekülgsed.

Karl Laumetsa lavastus viib Puškini ja Shafferi arutlused reaalsest maailmast teatrimaailma ning kunsti petlikusse, uskumatusse ja peeglitagusesse maailma. Kunstnik Kristjan Suitsu vaimustav töö avab meie ees sumeda saladusliku valgusega lava (valguskunstnik Rene Liivamägi), kus Looja, Demiurgi tahtel võib juhtuda mida tahes. 

Salieri Mait Malmsteni esituses kaupleb Jumalaga, maksab talle kätte, kuulutab ta enda salakavalaks vaenlaseks, kes rikkus tehingu ära. Mozart Tõnis Niinemetsa kehastuses on ringi lendleva liblika kergemeelseim kehastus, lihtsameelne skandaalitseja, edukas armuke, kes naeruvääristab Salieri ja nimetab teda impotendiks nii voodielus kui ka muusikas.

Hoolimata elegantsusest, kergusest, elevusest ja vaimukusest tekib lavastuse finaali ajal siiski küsimus lavastajale: kas tõesti on kõik inimesed nii lamedad, papist, ühekülgsed ja üleminekuteta ühe idee kandjad, nagu see oli kohane veel klassitsismiajastul?