JUHTKIRI | Ukraina ootab meie panust kollektiivkaitsesse

Täna keskpäeval esineb riigikogu ees videosilla vahendusel mees, kelle sõnavõtte jälgib liialdamata terve maailm. Ukraina presidendist Volodõmõr Zelenskõist pole kujunenud mitte üksnes Ukraina, vaid ka lääneriikide moraalne liider.

Tema sõnavõtte on tervitatud ovatsioonidega Washingtonist ja Berliinist Helsingini. Kuid Ukraina presidendi sõnumid lähevad pelgalt toetuse küsimisest kaugemale.

Ta on ikkagi sõdiva maa juht. Ja sõjas pole kohta lõpmatutele viisakustele ja poliitkorrektsuse nüanssidele. Sõjas tuleb liitlastele öelda asju nii, nagu need on. Kasulik on ka endale tõsiasju ilustamata teadvustada.

Kõigepealt: Ukraina pole sõjas mitte seepärast, et tal oleks Venemaaga mingi omavaheline lahendamata konflikt. Ukraina kaitseb praegu kogu Euroopat. Piltlikult öeldes on iga Ukrainas hävitatud Vene tank ja tapetud Vene sõdur üks potentsiaalne ühik meie vastu vähem. Hästi ilmestab ukrainlaste saavutusi see, et praegu vaatab Vene piiritagustest garnisonidest vastu sisuliselt tühjus. Pea kogu moskoviitide ressurss on suunatud Ukraina vastu.

Kui seda teadvustame, muutub arusaadavaks ka Zelenskõi ootuste teravus. Abi küsides soovib ta üksnes meie õiglast panust kollektiivsesse kaitsesse. Siin pole sobilik veeretada sooje sõnu ühtsusest ja viimaks ikkagi tõdeda, et eks uppuja päästku ennast ikka ise. Praegu on erakordset võitlusvõimet üles näidanud Ukraina NATO järel üks Eesti peamisi julgeolekutagatisi.

Zelenskõi teab, mida Venemaa ohjeldamiseks vaja läheb. Ukraina toetamine on otseselt Eesti julgeoleku huvides.

Eestlastena on kahtlemata au võõrustada kasvõi üle videoühenduse presidenti, kelle aeg pole sõdiva riigi juhina raisata. Eesti maine on Ukrainas hea. Meie antud relvastusest teatakse laialt ja vähetähtis pole ka meie tugi põgenike vastuvõtjana.

Aga homne esinemine ei tohi saada sisutühjaks viisakuste vahetamiseks. Parlamendi eilsel Ukraina abistamise eriistungil ei kandnud pooltühi saal kuidagi tunnet, et rahvasaadikud peavad teemat tähtsaks. Välisminister Eva-Maria Liimets ajas oma ettekandes segamini isegi Ukraina abivajaduse suurusjärgud ja keskendus teisejärgulisele logistikateemale.

Kuulame parem, mida Ukraina president meilt küsib. Ja suhtume sellesse ometi tõsiselt. Ühe märgilise sammu võiks omalt poolt niikuinii astuda: taastada Kiievis oma saatkonna töö, nagu tegid leedulased.