Pelgupaika otsivad inimesed vajavad ennekõike turvalisust ja tuge, aga järgmisena läheb vaja tööd. Suutlikkust end ise ülal pidada, et ei peaks ühiskonnale koormaks jääma. Nad soovivad säilitada eneseväärikuse.
Möödunud nädala lõpu seisuga oli hakanud mingis vormis tööd tegema üle 2000 pagulase ehk ligi viiendik ajutise kaitse saanuid. Kõigi huvides on, et see protsent kiiresti suureneks.
Kõigile tööd leida on kindlasti valulik. Kõigepealt põgenikele endile – meediastki läbi käinud lood sellest, et kõrgharidusega inimesed peavad teenima elatist lihttööga, kinnitavad paratamatut. Eks ole eestlastelgi meeles vanaemade ja -isade kirjeldused nõudepesijaametist, millega tuli pärast Punaarmee eest põgenemist uus elu üles ehitada.
Ajutiselt, kriisi haripunkti möödumiseni võiks kaaluda lisasamme, näiteks leevendada paljudel ametikohtadel keelenõuet.
Teiseks tekitab suure hulga uute inimeste saabumine pingeid Eesti ühiskonnas. Eriti suurema tööpuudusega piirkondades võib olla loomulik, et tulijates nähakse konkurente.
Nende hirmudega tuleb tegeleda. Alustades tõdemusest, et suvel, kui hooajatöid on rohkem, on siiani pigistanud pigem tööjõupuudus. Paljud omavalitsused ootavad saabujaid pikisilmi, et saada majandusarengule lisatõuge. Tõenäoliselt kujuneb probleemiks hoopis sooline ebavõrdsus, sest peaaegu kõik tööealised saabujad on naised.
Ennekõike tuleb tööle asumisel tekkivaid takistusi võimalikult palju maha võtta. Äsja heaks kiidetud välismaalaste seaduse muudatused, mis muudavad tingimusi kergemaks, on õige samm. Kuid kaalumist väärivad ka edasised meetmed, näiteks keelenõude leevendamine ajutiselt, kriisi haripunkti möödumiseni.
Kõige tähtsam on, et põgenike seas ei tekiks heitunuid, kes ei loodagi pärast bürokraatiaga põrkumist enam Eesti ühiskonnas tööd leida.
