RAEAPTEEK 600 | Keskajal kasutati silmatilkadena siiliuriini, kurguvalu leevendati kärnkonnade suhu riputamisega ja keha puhastati muumiatükkidega

„Apteeker Melchiori” esimese filmi linastumisega samal ajal tähistab pidupäeva oluline keskaegne maamärk, Tallinna Raeapteek.

false

Ennevanasti oli hea apteegipidamise retseptiks see, et apteeker ise uskus oma ravimite jõusse. Esimesed apteekrid olid rändravitsejad, kes käisid paigast paika, kandes kaasas rohupauna ja liikudes haigeid otsides asulates ringi. Apteekriamet oli alkeemiast ja salapärast läbi põimitud, ravimite müüja valmistas rohtusid ise. Ent juba tol ajal oli konkurents karm: leidus igasugu posijaid ja isehakanud tohtreid, peale selle kembeldi arstidega ning taimedega ravitsejatega. Raeapteek oli esimene ja pikka aega ka ainus ametlik apteek Tallinnas.

Pakutud klareti võtame fotograaf Kiur Kaasikuga meelsasti vastu ja segame endale valmis isiklikud raviteede segud. Meie eesmärk on tutvuda raeapteegi muuseumi põnevamate eksponaatidega, seega siirdume muuseumi juhi Birgitta Laanmetsa järel ringkäigule väiksesse muuseumisaali ning raeapteegi keldrisse, kus klaaspudelite ridade ja tundmatute siltidega anumate vahel valitseb tõesti natuke müstiline õhkkond.

„Paljud keskaegse apteegi sümbolid on tavainimestele vähe tuntud,” ütleb Laanmets. Värvilise vedelikuga – sinine ja punane – anumad apteegi aknalaual tähistavad tema sõnul kehavedelikke. Need peavad olema tasakaalus: üks on veri ehk soe ja teine lima ehk külm kehavedelik. Kärnkonni riputati samuti üles, lae alla või ukse kohale – et majast katku eemal hoida. Neid võidi ka nööriga suhu riputada, et kurguvalu leevendada, sest osa konnade eritis on Laanmetsa sõnul tuimastava toimega.