Kirjanik Joanna Rakoffi memuaaridel baseeruv draama asetab meid kesk üheksakümnendate kirjanduslikku New Yorki. Epohhi, mil The New Yorker oli ainus aktsepteeritav lõunalaua lektüür ja „Kuristik rukkis“ laiutas iga endast lugupidava noore öökapil. Äsja ülikooli lõpetanud Joanna (Margaret Qualley) on üks tuhandetest suurlinna kolinud kirjanikuhakatistest. „Ma tahtsin olla erakordne,“ sõnab ta pilguga vaataja võrkkesta puurides. Olude sunnil peab noor naine ometi leppima assistendikohaga kirjandusagentuuris, kus tema ülesandeks on Salingeri fännikirjadele vastamine. Ehkki Salinger on filmis sümboolselt kohal ja figureerib (turunduslikel eesmärkidel?) isegi pealkirjas, on „Minu Salingeri-aasta“ klassikaline noore naise (karjäärialase) eneseotsingu lugu, mida raamistavad suurlinna müra, murenevad suhted ja võimukas ülemus.

Nagu iga teine kasvamise lugu, ei pelga ka „Minu Salingeri-aasta“ hirvesilmadega maailmale näkku vahtida ja suuri unistusi letti lüüa.

Nagu romantiliste komöödiate puhul sageli, on karmisõnaline boss – see noore hinge ambitsioonide ees seisev murdumatu jääkamakas – siingi filmi tegelik magnet. Ehkki filmi verinoores protagonistis on võluvat südamlikkust, hoiab filmi (ja firmat) ülal keskealine ahelsuitsetaja Margaret (Sigourney Weaver), kes mõjub sama jõuliselt kui „Saatan kannab Pradat“ ikooniline Miranda Priestly. Margaret ei pillu küll sedavõrd meeldejäävaid repliike kui lillemustreid kiruv moeajakirja peatoimetaja, ent krehvtisusega ka ei koonerdata. Moetööstuse asemel pakub antud juhul iroonia-ainest 90ndate tehnoloogiabuum, mis ei ole vanakooli kontorist veel välja pressinud trükimasinaid, telliskivi suuruseid diktofone ega fännikirju, ent õõnestab salakavalalt inimeste vaimu.

New Yorgi turgutavad klišeed
Tundub justkui oleks „Minu Salingeri-aasta“ tõukunud Holden Caulfieldi skeptilisest vaimust. Salingeri kino suunalise skepsise üle on vaieldud. Oma kuulsaima karakteri läbi on autor aga kirja pannud sõnad: „Kui ma maailmas midagi vihkan, siis see on kino.“ Holden pelgas kino „pealiskaudset“ olemust, pealiskaudsust kogu selle abstraktses tähenduses. Ning ehkki üheksakümnendad tõid popkultuuri ka poistebändid, Tamagotchi, „Seksi ja linna“ ning „Titanicu“, siis „Minu Salingeri-aasta“ kulgeb mööda teist laadi üheksakümnendaid. Tolmuste raamaturiiulite ja kolledžiintellektuaalide vaimus tiksuv „Minu Salingeri-aasta“ õhkab varjamatu piinlikkustundeta just 90ndate (kirjandus)ühiskonna järele.

Ehkki filmi verinoores protagonistis on võluvat südamlikkust, hoiab filmi (ja firmat) ülal keskealine ahelsuitsetaja Margaret (Sigourney Weaver).

Kirjandus, New York, eneseotsingud – „Minu Salingeri-aasta“ kubiseb turgutavatest klišeedest. Oma läbimurdefilmiga „Monsieur Lazhar“ (2011. aasta võõrkeelse filmi Oscari nominent) asetas Prantsuse-Kanada filmilavastaja Philippe Falardeau vaataja Alžeeria immigrandi kingadesse. Sarnane temaatiline kaar on ühel või teisel kujul läbinud autori teisigi filme. „Minu Salingeri-aasta“ sammub mõnevõrra teist rada, peites siiski Philippe Falardeau signatuurkäekirja – prantsuse kinole omast dialoogitaju põimitult ameerikalikku optimismiga. Küünilisem vaataja võiks öelda, et „Minu Salingeri-aasta“ on läila. Ongi.

Nagu iga teine kasvamise lugu, ei pelga ka „Minu Salingeri-aasta“ hirvesilmadega maailmale näkku vahtida ja suuri unistusi letti lüüa. Siin on lootust, usku ja noore boheemlaspõlve naiivset

maailmaparandaja energiat. Säärane film jätab endast harva sügava jälje. Pärast vaatamist silmitseme maailma hetkeks aga läbi roosade prillide. Ja kas see polegi põhjus, miks me romantiliste komöödiate lainele lülitume?

FILM
„Minu Salingeri-aasta“
101 minutit
2020, Kanada-Iirimaa
Režissöör: Philippe Falardeau
Osades: Margaret Qualley, Sigourney Weaver jt.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid