Parim lahendus sellele Vene tankerite probleemile oleks EL-i embargo Vene naftale – siis oleks tankeritel vähem põhjust ringi sõita. Seda embargot paraku veel ei ole, mistõttu Eestil tuleb nende küsimuses oma mõistust ja südametunnistust rakendada. Seda enam, et sadamasse sisenemise keeld on ju ka tegelikult auklik – kui Vene tanker sõitis juba enne 24. veebruari mõne muu riigi, näiteks Libeeria lipu all, siis sellele sanktsioonid ei kehti. Laeva omaniku päritolu järgi keelamisest EL loobus, sest tegelikku omanikku võib olla keeruline välja selgitada.

Iga siinne asutus ja ettevõte tehku Vene-vastaseid sanktsioone järgides rohkem kui juriidiliseks korrektsuseks vaja.

Jah, sanktsioone rakendada ongi tihti tülikas ja ebamugav, aga praegu on ka Eesti oma nahk nii tugevasti mängus, et iga siinne asutus ja ettevõte peaks tegema rohkem kui pelgalt juriidiliseks korrektsuseks vaja. Lühiajaline mugavus või kasum ei kaalu siinmail kuidagi üles seda julgeolekuohtu, mida Venemaa praegu meile kujutab. Eesti riik ja ettevõtted peavad Venemaa ja ta ettevõtete majandustegevuse piiramiseks tegema rohkem, kui EL-i üldised normid minimaalselt ette näevad. Selle otsene mõju Venemaale pole Eesti väiksuse tõttu küll suur, ent kui tahame, et terve EL sanktsioone laiendaks, peame ise olema nende rakendamises ja täiendamises esirinnas.

Kui Vene tankeritest rääkida, siis pilsivee ja naftajäätmete vastuvõtmisest ei peaks keelduma, kui on oht, et need muidu merre poetatakse. Ent laiemas vaates võiks iga Eesti ettevõte peale kehtivate sanktsioonide rakendamise lähtuda otsuseid langetades küsimusest, mida tema saab teha, et Venemaa tulud ja sõjamasina käigushoidmise võimalused kokku kuivaksid.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid