KULTUURIBIIT | Kontrabassist Peedu Kassi playlist
Tänase kultuuribiidi muusika valis hinnatud kontrabassist Peedu Kass, kes astub sel pühapäeval, 24. aprillil üles Jazzkaare avakontserdil "Ood metsale". Tegemist on pianist Joel Remmeli ja Kassi ühisteosega, mis on pühendatud Eesti metsale, selle väele ja hoidmise vajalikkusele.
Peedu Kass on Euroopa jazzmaastikul hinnatud kontrabassist, kes ületab mitmekülgse muusikuna žanripiire. Jazziõpingute kõrvalt on Kass tudeerinud heliloomingut Tõnu Kõrvitsa juures ning musitseerib muuhulgas ansamblites Miljardid, Erki Pärnoja ja Anna Kaneelina. Ta on komponeerinud muusikat sümfooniaorkestrile, bigbändile, televisioonisaadetele ning tema pillimäng kõlab enam kui 30 heliplaadil.
Tänavuse Jazzkaare avakontserdiks on ta loonud koos pianist Joel Remmeliga uudisteose "Ood metsale", mis on pühendatud Eesti metsale, selle väele ja hoidmise vajalikkusele. See on ühtaegu ülistuslaul inimese eksistentsi toetavale loodusele kui ka terav bluus raielankidele. Kontserdi kuulaja saab kogeda siristavat metsvinti, tormituules või sae all murduvat mändi, igavikulist rabaväljade tühjust ja ilu. Kontsert toimub 24. aprillil kell 18.00 Vabal Laval, kaastegev ansambel ning elektroonikat lisab Bert On Beats.
Oma muusikavaliku kohta ütleb Peedu Kass nii:
Tears For Fears – Tipping Point
Soundipildilt üks mu lemmik ansambleid 80ndatest. Nagu ikka, siis mindi 90ndatel laiali ja tuldi 2000ndatel taas kokku. See pala on veebruaris ilmunud albumi nimilugu, kus on mingi seletamatu energia. Jõuline ja melanhoolne. Kadestanm kuidas nad suudavad stuudios sellise soundi saavutada.
John Mayer – Last Train Home
Üheltpoolt võiks öelda, et John Mayer ei tee midagi uut – me oleme ju seda kõike varem kuulnud! Siiski jõuan tema juurde ikka ja jälle tagasi. Ta oskab geniaalselt ja kordumatult lisada retrohõngu oma muusikale. Kord on see popilik, siis jälle soul, aga alati on seal kerge bluus. Seda plaati ketrasin eelmisel aastal väga palju. Peale „Continuumi“ taas üks landmark-album temalt.
David Bowie – Absolute Beginners
Mitte väga tuntud pala Bowie tohutult rikkalikust varamust. See oli kirjutatud samanimelisele filmile, mis väga suurt tähelepanu ei pälvinud. Küll aga püsis lugu edukalt edetabelites. Džässiliku harmooniaga poplugu, mis sütitab lootuskiirt ja annab usku. Seda teksti kuulates meeldib mulle mõelda, kuidas tuleb end kehastada täielikuks algajaks, kui sa tahad midagi tõeliselt õppida. Huvitavalt kombel ilmus lugu 4 päeva pärast minu sündi.
Kenny Garrett – Sing a Song of Song
Pala tänavuse Jazzkaare ühelt peaesinejalt. Suurepärane näide, kuidas äärmiselt lihtsast ja lakoonilisest viisijupist on võimalik ehitada oivaline džässipala. Kuulsin esmakordselt 15a tagasi, aga vaimustun ka täna.
Ane Brun – Miss You More
Norra lauljatar kelle avastasin tänu sellele, et ta laulis vahepeal backi Peter Gabrielile, kes on mu suur lemmik. Imeliselt ja unistavalt kõlav lugu. Kuskilt kuulsin, et algsel variandil mängis bassi Dan Berglund, kes on tuntud Esbjörn Svenssoni Trio koosseisust, aga siiski see variant ei olnud „päris see õige“, mistõttu tehti veel 3-4 varianti erinevate muusikutega. See on popimaailma võlu ja valu, et sageli jõuab kuulajateni 4 minutit muusikat, mida on viis kuud stuudios salvestatud ja siis veel ümbersalvestatud.
Vikingur Olafsson – For Johann
Taaskord üks geniaalne muusik Islandilt. Kõlamaailmalt sobib Olafur Arnaldsi, Nils Frahmi või saksa pianist Lambertiga. Konkreetne näide on ülimaitsekas J. S. Bachi töötlus. Kaasategev ka superbassist ja produtsent Skuli Sverrisson.
Miljardid – Külm
Miljardite värske pala, mis on üks kaua-kaua valminud tegelane. Esimeste demodega jämmisime juba 3-4 aastat tagasi. Töö käigus sai ta kord popjazz, kord jällegi kalgima electro kõla kuni lõpuks jõudis otsitud gruuvini. „Külm“ räägib lähedusest, kasvamisest, karastamisest ja domineerivast individualismi kultusest.
Marvin Gaye – Inner City Blues (Make Me Wanna Holler)
Kui miski on üldse gruuvi ja soulful siis just see pala. Ülesehituselt eirab arranžeering paljusid kivisse raiutud reegleid nagu näiteks palju õhku ja tühjust bassi ja vokaali vahel. Basskitarr on poole valjem kui trumm. Samuti modulatsioonid madalamasse (!!!) helistikku. Marvin oli fenomenaalne.
Erki Pärnoja – Volga
Erki avaldas selle pala kitarriversiooni juba 9 aastat tagasi ja seda kuuldes olin kohe „müüdud“. Nüüd on ta tulnud hoopis plaadiga, kus kõlab ainult klaver! See lugu leiab klaveril täiesti uue kõla ja sunnib sind enesesse vaatama.
Becca Stevens – Harbour Hawk
Ütlen kohe ära, et üldiselt ma jazzlauljaid eriti ei kuula, aga Becca Stevens on palju enamat. Albumi on produtseerinud trummar ja Laura Mvula muusikaline juht Troy Miller ning samuti ansambli Snarky Puppy juhtfiguur Michael League. Tulemus on äärmiselt sügav ja musikaalne. Oivaline tasakaal džässi, indie ja folgi vahel.
