Aino Pervik 90. Terav silm, mobiilne vaim ja ergas meel - lastekirjanike huvi elu vastu on lakkamatu
Esimene nimetatud persooni ja tähtpäevaga seostuv assotsiatsioon oli minu jaoks see, et lastekirjanikud – vähemalt Eestis – tavatsevadki silmapaistvalt vanaks elada. Ei ole palju möödas Jaan Rannapi ega ka Heljo Männi vastavatest tähistest: 90. Midagi saladuslikku selles seaduspäras pole. Kirjutada lastele ei tähenda mitte lapsikust või enda autoripositsiooni identifitseerimist lapse maailmapildiga. See tähendab hoopis näha last kui tulevast täiskasvanut, panna tema mõte liikuma selle poole, et temast kasvaks edukas ja hea inimene. Viieaastane võib kõhklematult kuulutada, et kaks maailma tähtsamat asja on tema jaoks kommid ja mängimine. Aga oluline on hoopis see, millal ja mismoodi jõuab ta nende juurest asjadeni, mis hakkavad tähtsad olema 15 aasta pärast, tõenäoliselt kogu elu. Et kommide ja mängimise asemele tuleksid sama tähtsad ja huvitavad asjad. (Muidugi oleks tore seegi, kui neid tähtsamaid asju oleks tulevikus rohkem kui kaks.) Isiksuse vundament on juba paigas ja tugev, elumaja ise võib aga jumal teab milline välja tulla, kiiva kiskuda või koguni kokku variseda.
Nii peab lastekirjaniku silm olema pidevalt terav ja vaim mobiilne. Aga keskendumine isiksuse arengule juba maast madalast peale hoiab meele erksana ega lase vaimul manduda. Huvi elu vastu ei lakka.
