TAGATUBA | Saksamaa kannapööre. Eesti vaates aegluubis, ent paljudele sakslastele kui piduriteta sõit kiirteel

Eesti Päevalehega rääkinud ning Saksamaaga tihedalt kokku puutuvate poliitikute, diplomaatide ja ametnike sõnul liigub riigi Venemaa- ja Ukraina-poliitika aeglaselt, aga õiges suunas.

Bukarest, 2008. aasta aprill. NATO liitlased vaidlesid tippkohtumisel, kas anda Ukrainale ja Gruusiale alliansiga liitumise plaan (ingl Membership Action Plan – MAP). USA eesotsas president George W. Bushiga oli selgelt selle poolt ning loomulikult olid samal arvamusel ka idapoolsed riigid, sealhulgas Baltimaad ja Poola. NATO tervikuna oli aga kõike muud kui ühtne.

„Seda olen ma ka sakslastele öelnud, et see oli Merkeli üks suurem viga,” ütles riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson (Reformierakond). Saksamaa kantsleri Angela Merkeli ning sotsiaaldemokraadist asekantsleri ja välisministri Frank-Walter Steinmeieri osalusel sündis kompromiss, mille tulemusena jäid Ukraina ja Gruusia MAP-ist ilma, ent millega deklareeriti siiski, et neist saavad NATO liikmed. See oli kõlav, aga sisuta avaldus. MAP-i küsimuse juurde pidi taas tuldama sama aasta detsembris, ent selleks ajaks oli sõda Gruusiast üle käinud.