Harkivi võrkpallitreener tänab eestlasi ja siunab okupante: venelased valetavad endale liiga palju

„Venelased valetavad endale liiga palju. Ja mulle tundub nüüd, et nad on ise oma juttu uskuma jäänud.”

Pommide alt Eestisse Ukraina U22 vanuseklassi koondist EM-valiksarjaks ette valmistama. Nii võiks Andri Levtšenko teekonna Harkivist Käärikusse kokku võtta, kuid tegelikult on seal olnud palju peatusi ja vahepõikeid.

„Olin sõja esimesel päeval Harkivis. Siis võtsin perekonna, mul on ka kaks last, ja sõitsin 300 km lääne poole, kus oli turvalisem,” räägib Levtšenko, kes on peale noortekoondise peatreeneri ameti ka täiskasvanute rahvusmeeskonna abitreener.

„Esimesed kaks nädalat oli see šokk kõigile Ukrainas, pole vahet, kus asusid,” tõdeb Levtšenko. „Esimesed paar ööd olime kogu aeg telefoni juures, vaatasime, kuhu raketid langesid, kus plahvatasid pommid, kuhu sõdurid tungisid. Mul oli topeltstress, sest mu ja abikaasa vanemad olid Harkivis. Vanemad veetsid peaaegu nädala maa all, autode parklas. Siis lahkusid nemadki sealt.”

Vene võrkpallurid vaikivad

Tema sõnul on olukord Harkivis väga raske. Linna 1,6 miljoni suurusest elanikkonnast on paigale jäänud umbes veerand. Ometi on Levtšenko kodulinnast rääkides optimistlik: „Harkiv on linn, kus on palju töötegijaid. Inimesed alati töötavad selle nimel, et linn näeks ilus välja, et teed oleks korralikud, ehitised kenad. Meil on imeilus park, mis on Euroopas kolmandal kohal.”

Arvestades Kremli retoorikat, et venelased tulid Ukrainasse venekeelset elanikkonda kaitsma, on Harkivi pommitamine eriti küüniline. Tegu on ju venekeelse linnaga. „Vabandust mu keelekasutuse pärast, kuid see on härjas**t. Täielik,” põrutab Levtšenko.