Kari Käsper

1991. aastal ja sellele järgneval riikluse taastamise ja ülesehitamise perioodil oli inimõiguste küsimuses rõhk eelkõige õigusriiklusel ja inimeste teavitamisel. Nii ütles president Lennart Meri 1993. aastal, et "peame tõlkima ja inimestele kättesaadavaks tegema inimõiguste konventsioonid ja aktid, et peame hoolt kandma õigusteadvuse süvendamise eest Eestis, et inimene, põhiseadus käes, oskaks pöörduda kohtusse, kui ta vajab oma õiguste kaitset." See näitas ühest küljest usku inimõiguste rahvusvahelistesse alusdokumentidesse ja vajadust nende sisu paremini rahvani tuua kui teisest küljest seostas inimõigused põhiseadusega ja vajadusega neid praktiliselt kohtutes kaitsta.

Kahjuks varjutas sellel perioodil inimõiguste valdkonnaga tegelemist pinged Eesti ja Venemaa suhetes ning Venemaa ülepingutatud retoorika eestivenelaste inimõiguste rikkumisest Eestis. OSCE pikaajalisest vähemusrahvuste ülemvolinikust Max van der Stoelist tehti 90ndate alguses justkui Venemaa poliitiliste huvide käsilane, sest ta pööras rahvuspõhisele diskrimineerimisele Eestis eriti palju tähelepanu.

See riigi ülesehitamise perioodil toimunud tugev väärtuspõhine konflikt takistab siiamaani inimõiguste edendamist Eestis, kuigi Eesti vaatas nii oma kodakondsus- kui keelepoliitika lõpuks üle ja viis need rahvusvaheliste miinimumnõuetega vastavusse. Venemaa tegevuse tulemusel muutus riik ning osa rahvast inimõiguste suhtes umbusklikuks.

Oma rolli mängisid kahtlemata integratsioonipüüdlused Euroopa Liidu, NATO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide suunal, mis seadsid liitumise tingimusteks inimõiguste, sh vähemuste õiguste kaitse. Lisaks kodakondsuspoliitikale tehti ka teisi samme, nagu surmanuhtluse kaotamine, mida mõned poliitikud põhjendasid just Euroopa survega. See lõi inimõigustele importkauba kuvandi: inimõiguste (formaalne) kaitsmine oli tehing, mille vastukaup oli EL toetused ja NATO artikkel 5.

Deklaratiivne ülevõtmine

On kaheldav, kas see kõik aitas tegelikult inimõigusi väärtustada. Pigem võeti inimõigused ka eliidi poolt üle formaalselt ja deklaratiivselt, saamata aru, miks neid vaja on Eesti enda jaoks. Mõned poliitikud on inimõiguste kaitset kui tehingut kasutanud ka viimastel aegadel, nii pagulasvaldkonnas kui vaenukõne puhul, aga muud tulemust kui äärmuslaste populistlike ideede levikule kaasaaitamine pole sellel vist olnud.

Seisak viimastel aastatel ongi selle halvasti laotud vundamendi tulemus. Olukorras, kus inimõiguste käsitlus on osaliselt vaid formaalne ning Venemaa mõjutab seda kuivõrd ausalt ja otse saame tegelikult eestivenelaste diskrimineerimisest rääkida, on raske läbimurret saavutada. Seda vähemalt seni kuniks suurema kaalu saab uus, vabas Eestis sündinud põlvkond, mille puhul väärtuselised erinevused eestlaste ja eestivenelaste vahel on väikesed.

Pigem on inimõiguste valdkonnas pärast ELiga liitumist rõhk liikunud valdkondadele, kus Venemaast tulenevat politiseeritust vähem ning mis on pigem kogu Euroopas ja maailmas toimuvate protsesside osad: lesbide ja geide perekonnaga seotud õigused, sooline võrdõiguslikkus, varjupaigaõigus, jne. Nende puhul on arengud olnud ettevaatlikult positiivsed, eriti kui võrrelda teiste Ida- ja Kesk-Euroopa riikidega.

Õppetunde varasemast on mitmeid. Esiteks on täna inimõigustega tegeledes oht võõrandumiseks kui inimõigustest rääkida vaid konkreetsete marginaliseeritud gruppide kontekstis. Inimõiguste omaksvõtuks on oluline näidata enam nende rolli igaühe jaoks. Teiseks on oluline minna inimõiguste osas sisulisemaks ja konkreetsemaks ning tuua senisest lähemale rahvusvahelised inimõigusnormid ja igapäevane tegelikkus, sealhulgas 'taasavastada' põhiseadus kui inimõiguste sisuline ja praktiline allikas. Kolmandaks tuleb inimõigustele anda senisest palju laiem sisuline ja praktiline kõlapind rohujuuretasandil. Seetõttu on Eesti Inimõiguste Keskus võtnud eesmärgiks järgmiste aastate jooksul kaasata inimõiguste liikumisse oluliselt enam inimesi. Need sammud toovad meid lähemale ideaalile, mille Lennart Meri kunagi sõnastas.