Tean Edgarit vaid matkariietes, kui tegin temast hea hetkefoto “Kes sööb selle supi?”. See on ainus pilt Eesti fotoajaloos, mille pärast minu näitus ürituste (vanalinna päevad) nimekirjast kustutati. Võim on selleks, et end näidata, ning parim võte on karistamine kas või ühe pildi eest!

Teine hiilgav foto Edgarist oli üleskääritud käistega. Üks hea portretist ütles selle kohta lühidalt: jube! Pehmendasin seda hinnangut: tal on ju vaja rahvast ehmatada, vaenulikke mehi hirmutada ning mõnele naisele ju meeldivad karvased käed. Kui mul oleks olnud võimu, oleksin andnud korralduse see praakportree linnast kõrvaldada.

Need naised, need naised kabareest… Fotod ilmusid ka ajalehtede esikülgedele, tõendamaks, et tal on naiste hulgas menu.

Sõber Peeter Langovits tegi pildi Postimehele, millel soliidne Edgar seisab tänaval ja tema kõrval on vana kõhn naine kepiga, kes poeb tugevalt kummargil olles tõkkelindi alt läbi. Oletasin, et sellest saab ajakirjanduse aasta foto, aga maitsed on erinevad.

Kui Edgar lavastas fotod ja videod olümpiavõitjatega, oli mul piinlik. Tema ja suusatamine! Parem juba mina, kes ma olin kuus aastat Marati kehakultuurikollektiivi esimees. Üheks esimeseks ettevõtmiseks oli sõit Pärnu suusavabrikusse, et lunida sealt üle 30 paari defektiga puusuuski, mis olid määratud põletamisele.

Eks kõik soovi olümpiasangaritega ühele pildile saada. Mitte poliitilisest, vaid isiklikust edevusest. Olen veendunud, et tegev-

sportlased ja treenerid peaks parteide poliitikast eemale hoidma. Nad teevad kogu hingega väga rasket tööd. Sportlaste väga head tulemused tutvustavad Eesti riiki ja rahvast rohkem kui ükskõik milline meie pisipartei. Peale trenni on sportlastel piisavalt teisi muresid. Milleks neile vägivaldne lisakoormus?!

3. jaanuaril tulin kaubamaja peatuses trollist nr 1 välja ja ehmatasin, mis pull see jälle on, Edgaril plaaster vasakul, varju jääval põsel. Lähemalt vaadates oli see hoopis meie riigilipp. Sinine toon oli küll vale, aga kes spordifännidest täpsust taga ajab. Eemal oli veel kaks Edgari portreed. Üks rippus veel köitega Rävala puiestee alguses.

6. jaanuaril tulin Vabaduse väljaku tunnelist ja nägin, et valgete plaastritega pilte on ridamisi. Reklaami- ja fotomehed pole taibanud, et tumedal pinnal torkab valge eriti hästi silma. Aega mul on ja kõndimine on tervislik, jalutasin ümber väljaku ning lugesin kokku 30 Edgari pilti. Kas see on suurushullustus või edevuse laat! Veel pole võimul, aga isikukultus juba täies jõus. Linnavalitsus kasutab võimu kurjalt, andes oma erakonnale valimiste eel tublisti rohkem reklaamipinda kui teistele kokku. Edgari portree lipuga on praak, näiteks erakonnakaaslase Nelli Privalova põsel on riigilipp kohe näha.

Kunagi oli Vabaduse väljak Peetri plats. Kas ei oleks nüüd õige aeg nimetada see ümber Edgari platsiks, milleks muidu see piltide paraad? Kellad juba on, puudub veel tahvel kohvikul Moskva, mille ees Edgar, käsi püsti, taasiseseisvumise väljakuulutamist nõudis. Kõnelejaid oli veel teisigi, ainult Roman Toil oli meeste laulu juhatades kaks kätt püsti, mida mul rahva vahelt õnnestus jäädvustada.