Foto: erakogu

Kui maja oli 20 aastat tühjalt lagunenud, tulid noored, kes asusid maja elamis- ja tegutsemiskõlblikuks seadma. Nüüd on naabermajas elava kõrge linnaametniku initsiatiivil Jaan Tõnissoni 100-aastaselt pojalt Heldurilt saadud volitus, et linn võib skvotterid majast välja tõsta, ettekäändeks nende ohtlikkus ümbruskonnale (konkreetselt üks hiljutine tuleõnnetus).

Rohkem andnud kui võtnud

Kuigi mu isiklikud elustiilieelistused on väikekodanlikumad kui Anna Haava 7a elanike omad, oleks mul ometi väga kahju, kui linna plaan õnnestuks. Sellel on mitu põhjust. Esiteks lihtsalt see, et seal elav seltskond on käima pannud mitu edumeelset ettevõtmist, praktiseerides säästvat eluviisi: maja elektrit toodetakse ise, nad harivad oma ökoaeda, peavad ülal Vaba Poodi, kus pole raha ja mis seisneb lihtsalt asjade taas ringlusse laskmises, ning samal põhimõttel toimivat raamatukogu. Seal toimub ka üritusi, mis seda eluviisi tutvustavad, aeg-ajalt kultuuriüritusi (näiteks mullu kevadel oli maja üks kirjandusfestivali Prima Vista toimumiskohtadest). Lühidalt, tegemist on omaette sotsiaalse ja kultuurilise keskusega Tartu linnas, väärt lõimega Tartu linna kogukondlikus koes. Nad on linnale kindlasti rohkem andnud, kui kelleltki ära võtnud.

Kuid selle skvoti olemasolu on tähtis ka pisut abstraktsemal tasandil. Võiks lausa öelda, et see maja on üks kehastunud praktilise filosoofia argument. Asi puudutab üht meie elukorralduse põhilist kategooriat – omandit. Skvott esitab väljakutse omandi mõiste kivistunud ning oma algsest mõttest eemaldunud käsitusele, pakub võimaluse järele mõelda, mis on õieti omand ja miks selline asi olemas on. Kas selleks, et miski on kellegi omand, piisab puhtalt sellest, et see on mingil hetkel omaniku poolt omandatud? Endastmõistetav vastus näib olevat jah, kuid äkki on omandisuhe siiski miski, mis nõuab pidevust, mitte vaid ühe hetke kehtestust? Siit tulebki küsimus: mis on tegelikult omandi algne mõte? Kui miski on minu omand, siis tähendab, ma kasutan seda oma tarbeks, ja kui keegi teine selle endale võtab, nimetatakse seda varguseks. See tundub ju loogiline. Aga kui ma selle asja ära viskan? Näiteks viskan oma vanad saapad ära, keegi võtab need prügikastist, ma ei müü ega kingi neid talle, ta võtab nad sealt seepärast, et neil pole enam kasutajat – kas ta kasutab siis minu omandit? Kas ta varastab? Tõnissoni majaga tundub olevat natuke nagu nonde äravisatud asjadega. Omandi idee algne sisu on ju see, et mingi asi on minu oma, sest ta on mu elamise vahend.

Või sama asi teise nurga alt: omand on omaniku oma selle pärast, et omanik saaks olla oma omandi peremees. Kui ta peremehena ei toimi, siis on see vastuolus selle alusideega, miks üldse asjad on kellegi omad. Omamine ei ole aluspõhimõte, vaid alles mingi põhimisema suhte tuletis – ja see alussuhe on peremehe suhe sellega, mille eest ta hoolitseb, mida ta kasutab ja harib jne. Kujutagem ette omandi kui sellise tekkimise olukorda – inimene läheb tühjale maale, teeb sinna põllu, ehitab sinna maja ning seepärast on need tema omad. Kui keegi teine tema loata tema põllult saaki korjaks või tema majja elama tungiks, siis varastaks too asju, mille loomise ja püsimise eest ta ise hoolitsenud pole. Omand tekib algselt sellest, et omanik loob selle ja hoiab seda ülal.

Omand on tegevuse vili

Ja kui öeldakse, et eraomand on püha, siis tuleb see pühadus just nimelt sellest, et see omand on omaniku tegevuse vili, omanik on endale loonud elamise vahendid ning hoolitseb nende eest – omand on püha niivõrd, kuivõrd omanik loob selle kaudu oma elu. Just sellest põhimõttest lähtub nt Ameerikas olev adverse possession’i põhimõte, mida võiks ehk tõlkida „vastandomanduseks” – kui keegi hõivab maja, mille omanik on maha jätnud, ning hoolitseb selle eest mingi aja jooksul, siis puhtalt selle peremehelikkuse põhjal tekib tal omandiõigus.

Kui omand muutub formaalseks, siis hakkab ta tühjusest tootma võlgu olemist – Tõnissoni maja uued elanikud otsekui oleksid midagi võlgu, kuigi nad on seda maja loonud viimastel aastatel rohkem kui juriidiline omanik. Näib aga, et Anna Haava tänava skvotterid ei lähtu üldse soovist olla omanikud, nad pole tulnud seda maja omastama, vaid sellest majast midagi looma, sest nad järgivad vaateviisi, mille järgi omand on vaid tuletis, mitte eesmärk omaette. Eesmärk on luua surnud majast uuesti elav ruum, kusjuures veel selline, mis püüab olla võimalikult vähe kellelegi midagi võlgu. Ja just seepärast tundub mulle sellise maja olemasolu Tartus väga olulisena: kehastunud näitena sellest, mis on tegelikult esmased kogukondliku (ja seeläbi ühiskondliku) elu eeldused – mitte asjade omamine, vaid asjadele elu andmine ning selle kaudu iseenda ja üksteise elu loomine. Tänu sellele majale on kogu linn natuke elusam, elamisväärsem.