Aarne Rannamäe: ma pigem murdun, aga ei paindu
Aarne Rannamäe, panid sellest kuust „Aktuaalse kaamera” saatejuhi töö maha. Sain aru, et oled väsinud. Iga kuues Eesti mees töötab ligikaudu 48 tundi nädalas. Palju sinu norm on?
Me ei loe üldse tunde. Mis ma neist loen? Kui ma kodus saadet ette valmistan, kas või kodus diivani peal pikutades pabereid lugedes või arvuti ees, siis mis neist lugeda? Aga meil panevad kõik niimoodi – ma imetlen Anut [Välba] ja Markot [Reikop], kuidas nad suudavad nii vähese toetusmeeskonnaga. Mitte et see oleks eeskuju vääriv. Ma arvan, et inimesed ei peaks nii töötama.
Ja sul saigi AK-st kõrini?
Põhiline on ikkagi see rutiin. Vahepeal oli esimene saade kell viis ja viimane pool kaksteist – siis oli küll selline tunne, et kukud ümber. Häda on pigem selles, et töökoht hoopis soosib sellist asja. (Arutame vahepeal, et tööd jääb Rannamäele küll ja veel: „Vabariigi kodanike” vestlussaade, välisinfosaade „Välisilm” ning raadiosaade „Rahva teenrid”ja „Reporteritund” – peaks ju piisama.)
Kuuldavasti jõuad sa veel siiski aeg-ajalt sporti teha? Jooksed?
Läksin hulluks selle asjaga. Plika (Rannamäel on 22-aastane tütar – toim) vedas mu omal ajal spordisaali, mängisime sulkat ja pinksi, jõumasinaid, aga siis hakkas meeldima ja ei saanud koormust enam kätte. Jooksin algul telefonipostivahe, siis kilomeetri, siis kümme. 2006 olin kaks aastat trenni teinud, tegin Stockholmis oma esimese maratoni. Aga võtsin asja liiga rängalt ette ja põlved andsid järele. Praegu olen käinud kaks-kolm korda nädalas, aga peaks ikka rohkem, see aitab tööle kõvasti kaasa. Eks ma olin vahepeal jube jäme ka. Võtsin trenni tehes kõvasti alla ja mulle saabus juba kaastundeavaldusi – ilmselt on vähk, arvati.
Oled kuldsetes viiekümnendates. Kuidas sa vaatad sellele, et pensioniiga tõstetakse?
Üldse ei mõtle selle peale. Ma tean, et kui ma lähen pensionile, siis elan nagu kõik pensionärid. Kerjus öelda oleks ehk liialdus, aga elatustaseme langus saab olema kohutav. Pensipäevast pensipäevani, see on täitsa kindel! Siis pole suurt vahet, kas oled töötanud teles või saapavabrikus.
Paned siis pensionieani sama hooga tööd edasi?
Ma ei usu. Aga teist võimalust ei ole ka. Olen vanuselt praegu neljas või viies saatejuht. Aga ma ei oskaks kuhugi mujale minna. Pole nagu ette kujutanud, et peaksin mingit muud tööd tegema. Kuhu läheb 31-aastase ajakirjaniku-staažiga inimene? Riigiametisse? Sinna on mind kutsutud. Ma arvan, et see ei sobi mulle. Ajakirjanduses saan ma olla piisavalt vaba. Kuna ma olen oma mõtteviisilt suhteliselt paindumatu, siis saan ajakirjanduses olla see, kes ma olen. Mitte et ma lähen riigiametis kuhugi paberitesse tuhnima. Veel hullem – mingid avalikud suhted. Mõned on ka meie toimetusest läinud. Ma ei saa aru, mis kutsumus see on pärast ajakirjanikuks olemist? Olen sellel alal ülikooli lõpetanud, ma ei oskakski muud. (Vahepeal läheb jutt siiski sellele, kuidas Rannamäe teeb Germalo reisifirmas giiditööd – Jordaanias, aga ka Islandil. Ju ta siis oskab ikka midagi veel.)
Olid ajakirjanduskorüfee Juhan Peegli õpilane...
Me olime esimene lend, kes lõpetas puhtalt ajakirjanduse. Katrin Saks oli meil, Krista Aru, Erki Berends, Aune Unt.
Mis sa arvad, kas Peegel oleks praegu rahul, kui ta Eesti ajakirjandust vaataks?
Peegel oli hästi leebe inimene. Aga ma arvan, et ta oleks suhteliselt rahul, jah. Peegel oli ülimalt realistlik. Ta sai aru, et olud muudavad inimest väga palju. Ega ei saa ju nõuda ainult ideaali. Peegel tahtis süvenemist ja meilt ta seda nõudis. Aga kui olud on sellised, nagu nad on... See on see kogu Eesti ajakirjanduse häda. Süvenemist on vähe. Täna teed üht, homme teist. Võib-olla ma ei teeks üldse sisepoliitikat, teeks ainult välisuudiseid, kui saaks. Pikemaid doksaateid. Aga kuna elu vajab elamist, siis ma läksin sinna. Välisministeeriumisse on mind ka kutsutud. Ja poliitikasse on kutsutud. Tehtud on ettepanek isegi Euroopa Parlamenti kandideerida. Ei kujuta küll seda ette.
Miks mitte?
Ma kardan, et ei saaks seal hakkama. Ma pigem murdun, aga ei paindu. Aga minusugune poliitikaajakirjanik ei saa minna ka mingeid galaõhtuid juhtima või kaubamaju avama. Mul on see töölepingus välistatud. Kui tahad teha ERR-i piires oma tööd – tee! Kedagi ei huvita, et sa selle käigus ära sured. Ja vaatajate mõttes – vaatad iga õhtu sedasama nägu – pole see normaalne.
Arvad, et vaatajad on tüdinud?
Ma ei tea. Minu vaatajad jagunevad kahte leeri. Ühtedele ma meeldin ja teistele ma kategooriliselt ei meeldi. Olen sellega harjunud.
Oled üks jõulisema stiiliga ajakirjanikke. Kas tahaksid suuremat jõulisust ka teistelt ERR-i
ajakirjanikelt?
Ei, ei. Asjalikkust oleks vaja, teist samasugust pole vaja. Teiste saadete tegijad võiksid ju ka vallata mitmeid stiile. Kui poliitik hakkab „Terevisioonis” liiga rängalt mula ajama, siis tuleb teda küll kohelda nii, nagu mina seda aeg-ajalt teen. Aga mitte alati. Oleks õudne, kui oleksid minu kloonid. See vahelehüppamise stiil tuli AK-st. Kui sulle antakse neli minutit, siis poliitikud on piisavalt kogenud ja panevad plaadi peale. Kas ma pean ootama, et see plaat lõpeks? Ei ole võimalik!
Tulid televisiooni juba 1980. aastate algul...
1981.
Kas tollal Vambola Põdraga välisinfo tegemine oli hoopis midagi muud?
Muidugi oli. Aga see oli mõnes mõttes valgustuslikum, sest me üritasime ikka üht-teist ridade vahele panna. Ja näidata pilti, mida ametlikult ei näidatud. Aga inimestel polnud ju mingit infot. Ajakirjad Time ja Der Spiegel olid partei keskkomitee raamatukogus. Vambola Põdral ja Simon Joffel oli sinna ainsatena ligipääs ja sealt nad tõid. Uudised tulid Moskvast teletaibilt. Joffe oli minu mentor – ma ei häbene seda sõna. Ta oli selles mõttes aus, et ise oli juut, aga Lähis-Ida asju ei kommenteerinud. Kõik seda ei suutnud, prostituuditööd oli omajagu. Seda jagub muidugi praegu ka.
Ühest küljest saame me praegu tohutult infot, aga siis kuulis seda tohutu kaugetest kantidest – sõda Salvadoris ja nii edasi.
Jah, me rääkisime muust maailmast palju rohkem, kui me nüüd räägime. Praegu ei räägi me üldse sellest, mis toimub Lõuna-Ameerikas, Austraalias. Praegu huvitab Euroopa, Ühendriigid, majanduse poole pealt Hiina ja Kagu-Aasia. Tegelikult on gloobus läinud väiksemaks. Tahaks rohkem ise välismaal käia ja sealt asju teha. 1990. aastate keskpaigas ja veel kuni kümnendi lõpuni oli hea aeg, me käisime siis ikka päris palju reisidel.
Krooniaja alguses jõudsime võimsamalt välisinfot teha, rohkem ise välismaal kohal olla?
Jah, me käisime rohkem väljas, tegime välisinfot eesti keeles ja meie mõttelaadiga meie inimestele. Omal ajal tegime me pikki dokumentaale, mul tuli juba tülgastus peale, kui ma lennukit nägin. Nüüd ei käi me kuskil. 1990. aastad olid meie hiilgeaeg.
Kas see, et meil pole kohalolekut, maksab kätte? Mis see lõiv on?
Pealiskaudsus asjade mõistmisel. Analüütikud tulevad pankadest, think-tank’idest. Igaühel on oma meeliskoht, aga ega ERR-is näiteks pole kompetentsi, et suudaks kusagil rahvusvahelisel foorumil väidelda. Meie häda on pealiskaudsus, eetri tootmine. (Jutt kaldub sellele, et rahvas tahab meediast ikkagi ka tõsist sisu, mitte ainult tagumikutrimmimist. Seda janu tõendab raadio nädalavahetuse vestlussaadete suur kuulatavus.)
Ise sa pole tahtnud korrespondendiks minna?
Nendesse riikidesse, kus meil on korrespondendipunkt, ma ei taha, jah. Moskvaga tekkis mul meie sinimustvalgeks saamise ajal kunagi tõrge – ma olin seal tohutu palju käinud. 1996. aastast alates pole ma enam Venemaal käinud. Hea meelega oleksin Lähis-Idas. Õnneks on mul hästi palju võimalusi seal käia. Seal toimub asju! Ma pole see tüüp, kes suudaks Brüsseli koridorides direktiividega nakitseda.
Kui sa vaatad oma lemmikregiooni, siis mida sa ennustad?
Kogu lootus, et tuleb mingi stabiilsus, on kadunud. Jube kurb. Ma olin kadunud Kattri Ezzoubiga ühte meelt, et see regioon vajab kõva kätt. Selle regiooni valitsemisel on oma hind. Ajada seal taga läänelikku demokraatiat ei tule kõne allagi. Ei saa istutada taime valesse mulda. Iisraelis on ehtne demokraatia ja absoluutne sõnavabadus – ega nende olukord oluliselt parem pole. Ajapomm tiksub armutult nende kahjuks. Muslimid sigivad üle. Miljoneid inimesi ei hoia lõputult tara taga. Ma kardan, et sellest konfliktist sünnib midagi suuremat, sest Iisraelil on piisavalt tugevad toetajad.
Mis sa arvad, kuhu suundub araabia kevad?
Mingit kevadet ei ole, ammu on talv. Kui varsti pannakse Egiptuses kuurordid kinni ja keelatakse päevitamine ära, saavad ka eestlased sellest aru.
Millele Eesti oma välispoliitikas rõhku saaks panna?
Ma arvan, et Eesti mänguruum on tegelikult väga väike: ikkagi see, kuidas balansseerida maailma suurte vahel – see on kõige olulisem. Meist palju suuremad riigidki ei suuda enamat. Peame lihtsalt kodus asjad enam-vähem stabiilsed hoidma.
Sisepoliitika on sulle tüütu?
Üha tüütumaks muutub. Kui sa tuled kuskilt, kus on tõelised probleemid, siis see, mis meil siin on probleem, ei paista maailmas üldse välja.
Suudad sa end ikka veel vaimselt erguna hoida?
Mis alternatiivid mul on? Eks ma pean koorma lõpuni vedama ja selle sõnniku laiali laotama, et maa ikka viljakas oleks.
