Samal ajal elab 20% Eesti lapsi vaesuses. Või peavad nende vanemad vaesusest pääsemiseks ogarate vahetustega tööd rabama. Eesti lapsed veedavad sageli juba pooleteiseaastasest peale kaheksa-üheksa tundi lasteaias. Vanemaid, kel napib aega, ajab lapse isiksuse kasv ning nõudmine vanemate seltsi ja toe järele üha kergemini endast välja. Teises riigi otsas nädalapikkusi töötuure tegevad või lausa maalt välja rändavad vanemad peavad lapsed jätma sugulaste hooleks või koguni omapäi. Et meie statistika väljarännet oletatust väiksemana näitab, võib olla seotud sellega, et paljude ametlikud peresidemed jäävad Eestisse. Mahajäänud laste jaoks pole pendelrändajatest vanemad aga selle võrra sugugi vähem ränkade tagajärgedega hoop.

Nutu kaitseks

Ka pealtnäha edukad ja heal järjel vanemad on sageli iseenda karjääriga nii ametis, et soovivad lapse võimalikult kiiremat iseseisvumist, koolitavad ta end üksi magama nutma, satuvad raevu tema jonni ja vastuseisu peale ning otsivad abi karistusviisidest. Vaimselt lapsed hüljanud ning käsu peale oma tunnete allasurumist nõudev kodu toodab väikesi traumeeritud olendeid. Ja mida peavad tundma veel need lapsed, kes oma silmaga koduvägivalda näevad või ise tunda saavad!

Kas meie lapsed kasvavad inimesteks, kes ise vägivalda ei kasuta, kelle tundeelu on korras ja kes ei satu halbade sõprade mõju alla? Kas me saame vanematena vabaneda süükoormast? Ilmselt ei saagi. Süü on üks vanemaks olemise kõigutamatuid alustalasid. Ja see on hea. Süü aitab meil ära tunda, et kõik pole õigesti, ja otsida paremaid lahendusi.

Nutmine on osa lapseks ja inimeseks olemisest. Kõigil, ka kõige õnnelikumatel lastel on põhjust nutta. Ümberringi on nii palju arusaamatut. Teadmatus ja võimetus oma tahtega maailma muuta tekitab hirmu, pahameelt ja kurbust. Nii need lapsed nutavadki ja ka jonnivad. See on nende eriline, ülim õigus, kuigi seda pole just lapse õiguste konventsioonis sõnastatud. Ometi oleks see oluline lisa meie arusaamale lastest. Kõigini peaks jõudma teadmine nutu vajalikkusest, et mõistetaks teiste vanemate laste nuttu ja kord ise vanematena nutusse rahulikult ja toetavalt suhtutaks.

Mõnigi kord võib nutt lapsele ohtlikuks saada. Võimetus lohutamatult nutvat titat vaigistada viib mõned vanemad vägivallani: lapse nutt on imikueas üks peamisi nn raputatud lapse sündroomi põhjuseid. Ka juba suuremate laste jonnihood, vingumine ja kisa ajavad vanemaid marru. Vastutustundelisemad murelikud vanemad tormavad foorumitesse ja psühholoogide juurde abi otsima. Meie suhtumine nuttu on enamasti ühene: kui on otsene, nähtav ja arusaadav põhjus, siis tunneme me lapsele kaasa, vähemalt mõnda aega. Kui nutt kestab meie arvates liiga kaua või kui seda peetakse pigem jonniks, siis otsime lahendusi. Lahendusi on erinevaid. Mõnikord otsitakse abi lapse lohutamisest: olgu selleks siis kussutamine, tähelepanu kõrvalejuhtimine, imiku rinna otsa panemine, luti suhu torkamine. Teinekord aga hakatakse töinavat last karistama: tõmbume temast eemale, käsime vait jääda, ähvardame, sakutame, lööme, tutistame, raputame.

Nuta, poja

Ehk õpiksime laste nuttu lihtsalt aktsepteerima? Nutt on ju samasugune loomulik jääkproduktidest vabanemine nagu pissimine või higistamine. Sellega väljub kehast emotsionaalsete reaktsioonide hormonaalseid jääke, mis kuhjudes stressi suurendaksid ja immuunsust vähendaksid. See on vajalik ja normaalne protsess. Seni teadmata põhjusel iseloomustab lohutamatu nutt eriti tillukesi imikuid, ja mitte ainult inimlapsi, vaid ka kõigi teiste imetajate kutsikaid, kelle puhul seda on uuritud, rottidest ja merisigadest ahvideni. Nutt on loomulik, paratamatu ja isegi kasulik nii imikule, väikelapsele kui täiskasvanulegi.

Kui kõik muud mured on lahendatud (kõht täis, mähe kuiv, valusid ja haigusi pole), jääb ometi terve hulk ümbritsevaid ärritajaid, mille mõju saaks nutuga leevendada, kui vaid lastaks. Hästi, lapse nutt tekitab vanematel stressi. Aga vanemad, kes saavad aru nutu vajalikkusest, võivad õppida ka nutvat ja hiljem jonnivat last kaisus hoides rahulikuks jääma või koguni ise taas nutma õppides rahu leidma.

Nutt ja jonn ei tähenda sügavas sisimas tegelikult nõudmist: „Lahenda minu mured ja probleemid, lapi kokku see katkiläinud küpsis ja paranda lõhkiläinud õhupall.” Nutt on palve: „Palun kuula ära mu kurbus ja pahameel, näita mulle, et toetad ja hoiad mind ka siis, kui ma väljendan end sobimatultki.” Last ei pea piitsaga jonnist peletama ja präänikuga viisakaks kasvatama. See, keda on toetatud ja kenasti koheldud ka kurbadel ja vihastel hetkedel, õpib omast tarkusest ja eeskuju najal headust ja viisakust. Oleks kergem, kui kurbuse ja pahameele väljendamine laste ja vanemate vahel uut kurbust ja pahameelt kaasa ei tooks. 1

Artiklit kirjutades on kasutatud Aletha Solteri raamatut „Nutt ja jonnihood“ (ee Väike Vanker, 2007) ja Ronald Barri artiklit „Crying behaviour” raamatus „Encyclopedia of Early Childhood Development” (2006).