Agne Naruski autorikülg. Palgast rääkides: käärid statistika ja tegelikkuse vahel on suured

On valdkondi, näiteks teenindussektor, kus pigem lastakse kvaliteedis latti alla kui tõstetakse töötajate palka.

Millal teie palk viimati tõusis? Paar kuud tagasi tegin uuringu, mis kahtlemata ei konkureeri professionaalsetega, kuid mille valim on siiski mainimist väärt: küsitlesin täpselt 500 tuttavat ja nende tuttavat.

Küsisin: kas viimase kolme kuni viie aasta jooksul on sinu palk tõusnud? Ja kui, siis kas sama tööandja juures või uude töökohta minnes? Vastajaid oli igast sotsiaalsest grupist, rohkem siiski n-ö minu klassist: kõrgharidusega pereinimesed vanuses 40+, spetsialistid, kes on töötanud praegusel töökohal üle viie aasta.

Tulemused olid ootuspärased. 500-st 427 vastas, et palk pole viimase viie aasta jooksul tõusnud. 32 vastas, et on tõusnud. 21 ütles, et uude töökohta minnes tuli ka kõrgem palk. 20 vastas, et hiljuti palka langetati.

Miks ootuspärased? Sest mitte ainult mina ei tunne juba pikemat aega palgarallist ja -survest uudiseid lugedes, et räägitakse millestki, millega Eesti elanikul sidet justkui polegi või on nii marginaalselt, et tegelikult poleks mõtet sel teemal üldse rääkida ega kirjutada.

Ometi, statistika näitab, et keskmine brutopalk on aasta taguse sama ajaga võrreldes taas tõusnud. Kohe lisavad analüütikud, et peatselt on oodata majanduskrahhi – tõmmatagu pidurit!

Pidurit millele? Kui keegi ei tea kedagi, kel oleks viimasel viiel aastal palk tõusnud, samastub see – andke andeks – Mõhki elutarga tõdemusega filmist „Nukitsamees”: „Kui enne oli kõik puudu ja nüüd on kõik siin, siis järelikult on kõik üle.”