Ahoi, ristirahvas! Dopingust pole kasu!
Kas te pühakirja pole lugenud? Seal on ometi selgelt kirjas, kuidas Koljat ennast kasvuhormoone täis pumpas, elas mitu kuud alpimajas, vahetas vana vere uue vastu – aga mis tolku tal sellest oli? Tuli väike Taavet, kõhn nagu niit, võttis lingu ja oligi meistersportlasel ots peal. Jumal teeb, mis tahab, ja armetu inimene ei suuda mitte mingi poslamaslaga tema tahet väärata.
Nii oli ka Andrus Veerpaluga. Mina olin see, kes ta maailmameistriks ja olümpiavõitjaks tegi! Ühel päeval tuli lihtsalt selline tuju. Vaatasin, et tore poiss, mis ta seal võistlejaterivi tagaotsas koperdab. Ja kus lükkasin talle hoo sisse! Veerpalu ise ehmus ka, ja veel rohkem ehmus Mati Alaver, kes raja ääres seisis ja kohvi jõi.
„Andrus, Andrus, kuhu sa lähed?” karjus ta, kui Veerpalu temast mööda tuiskas, nii et lumepilv taga.
„Mati, ma ise ka ei tea, mis minuga on!” kisendas Veerpalu vastu. „Selline tunne on, nagu oleks mulle köis ümber kere visatud ja nüüd justkui keegi tirib mind koletu jõuga kuhugi metsa!”
„Suru kannad maha! Katsu mõnest juurikast kinni saada!” õpetas ähmi täis Alaver.
„See ei aita!” karjus Andrus. „Muudkui veab, muudkui veab! Oo kui õudne! Mati, tervita mu lapsiiiiii…”
Ja juba ta kuuskede vahele kadunud oligi. Kui paanikas Alaver viimaks oma hoolealuse üles leidis, riputati Veerpalule juba kuldmedalit kaela. Kui ikka jumal aitab, siis tuleb ka võit.
Aga ma võin ka koerust teha! Näiteks Aivar Rehemaal võtan sageli sõidu ajal püksitagumikust kinni ja hoian teda paigal. Alaver karjub: „Hoogu juurde! Hoogu juurde!” Aga Rehemaa seisab ühe koha peal või siis hakkab koguni tagurpidi suusatama.
„Mis sul viga on?” kisab Alaver. „Finiš on teisel pool! Sõida otse!”
„Ma ei saa, onu Mati!” hädaldab Rehemaa. „Keegi tirib mind dressipükste kummist!”
No mis aitaks siin mingi doping? Kui jumal kedagi dressipükstest kinni hoiab, siis neela või terve Mendelejevi tabel alla, ikka ei miskit!
Ja ega see ainult spordis sedasi ole, jumala tahe maksab igal pool. Näiteks poliitikas. Ma ju tean, et Savisaar süstib iga päev endale noore looma rakke ja vahetab Batrakovaga verd, et ükskord ometi peaministriks saada, aga tutkit! Seevastu Ansip istub juba aastaid peaministri toolil. Rumalad inimesed sosistavad: selline asi pole normaalne, ta on kindlasti kulbiga dopingut söönud. Kuidas muidu saaks inimene nii kaua peaminister olla? Väga lihtsalt saab: mina olen ta selle koha peale pannud! Ja isegi kui vennike tahab püsti tõusta, vajutan peoga tagasi. Sest minu päralt on vägi ja võim! Aamen.
