Ai Weiwei: Kõike jälgiv USA käitub nagu Hiina
Elasin USA-s 12 aastat. Selline riigivõimu väärkasutamine läheb täielikult vastuollu minu arusaamaga tsiviliseeritud ühiskonnast ja on šokeeriv, kui Ameerika kodanikud lasevad sellel jätkuda. USA-s on individualismil olnud pikk traditsioon ja tänu sellele on ka privaatsusel olnud oma tähendus.
Privaatsus on inimõigus
Hiinas ei ole sisuliselt üldse privaatsust. See on ka põhjus, miks Hiina on teatud näitajates ülejäänud maailmast väga kaugel. Hoolimata sellest, et Hiina on saanud väga rikkaks, on ta maha jäänud kires, kujutlusvõimes ja loovuses.
Me elame erinevates õiguslikes tingimustes: läänemaailmas ja arenenud riikides on teised seadused, mis takistavad informatsiooni kasutamist. Kuid Hiinas ei ole olukord samasugune ja inimesed on selle tagajärjel täiesti alasti. Sissetungimine võib täielikult rikkuda inimese elu ja ma ei arva, et seda saaks juhtuda lääneriikides.
Aga ometi, kui räägime kuritahtlikust sekkumisest üksikisikute õigustesse, teeb PRISM sedasama. See paneb inimesed väga haavatavasse olukorda. Privaatsus on põhiline inimõigus, üks peamisi alusväärtusi. Ei ole garantiid, et Hiina, USA või mõne muu riigi valitsus ei kasuta seda informatsiooni vääralt või valesti. Arvan, et eriti selline riik nagu USA ei tohiks oma võimu ära kasutada. See julgustab teisi riike.
Info kui elurikkuja
Enne infoajastut võis Hiina valitsus otsustada, et sa oled nende vastu lihtsalt selle pärast, et naaber kaebas millegi peale, mida ta oli pealt kuulnud. Selline informatsiooni väärkasutamine rikkus tuhandeid, isegi miljoneid elusid.
Tänapäeval pääseb riik tänu tehnilistele võimalustele lihtsalt ligi inimeste pangakontodele, erakirjavahetusele, vestlustele ja sotsiaalmeediale. Internet ja sotsiaalmeedia annavad meile uusi võimalusi iseend avada.
Kuid me ei ole kunagi iseend sellisel viisil avanud ja see teeb meid haavatavaks, kui keegi tahaks seda meie vastu kasutada. Iga infokild või suhtlus võib asetada noored inimesed riigi huviorbiiti. Kui despootlikud riigid vahistavad oma kodanikke, on neil sellist infot. Seda saab kasutada inimese kontrollimiseks, et öelda: teame täpselt, mida sa teed või mõtled. See võib hulluks ajada.
Kui inimesed on hirmul ja kardavad, et kõik võib saada võimude ees paljastatud, hakkavad nad ise oma mõtteid tsenseerima. See on inimarengule ohtlik.
Kunagises Nõukogude Liidus ning tänapäeva Hiinas ja isegi USA-s arvavad ametnikud, et kõik, mida nad teevad, on vajalik. Nad usuvad kindlalt, et nende tegevus on riigi ja inimeste parimates huvides. Kuid õppetund, mille peaks ajaloost kõrva taha panema, on vajadus piirata riigi võimu.
Kui valitsuse on valinud rahvas ja see töötab siiralt rahva heaks, ei tohiks neile ahvatlustele järele anda.
Kui mind Hiinas kinni peeti, jälgiti mind 24 tundi ööpäevas. Tuli põles kogu aeg. Kaks valvurit seisid kahetunniste vahetustega mu kõrval ja jälgisid isegi seda, kui ma tabletti neelasin. Pidin oma suu avama nii, et kurk oleks näha. Pidin nende ees duši all käima. Nad vaatasid, kuidas hambaid pesin, et ma ei saaks endale viga teha. Selleks, et valvurid minuga suhelda ei saaks, paigaldati kolm kaamerat. Kuid valvurid sosistasid mulle. Nad rääkisid iseendast. On alati olemas humaansus ja privaatsus, isegi kõige piiratumates olukordades.
Võimu piiramine tähendab ühiskonna kaitsmist. Asi ei ole ainult indiviidi õigustes, vaid ka võimu tervendamises.
Tsivilisatsioon on rajatud usaldusele ja kõik peavad võitlema selle heaks. Peame kaitsma oma haavatavaid külgi, oma sisimaid tundeid, oma peresid. Ei tohi loovutada oma õigusi teistele. Mitte ükski riigivõim ei tohiks saada sellise usalduse osaliseks. Ei Hiina ega USA.
Ai Weiwei on Hiina kunstnik ja poliitaktivist, kes on Hiina valitsusse demokraatia ja inimõiguste küsimuses avalikult väga kriitiliselt suhtunud. Aastal 2011 vahistati ta Pekingi lennujaamas ja peeti kaks kuud ametliku süüdistuseta kinni. Ametnikud nimetasid põhjuseks majanduskuritegevust (maksudest kõrvale hiilimist).
© Guardian News & Media 2013
