Aimar Ventsel: Viru ärikate rehabiliteerimine
Peale selle olin ma 1980-ndatel hilisteismeline punkar ja mul ei saanudki olla ei mingeid sooje tundeid ärikate vastu ega mingit huvi selle vastu, mida neilt osta sai. Peamine põhjus nõustuda siin üritusel [Viru ärikate konverents-kokkutulekul] kõnelema oli tegelikult uudishimu: ma tahtsin näha Viru ärikate kokkutulekut ja oleksin olnud nõus siin ka lihtsalt küpsiseid pakkuma või jooki serveerima.
Kui sain selle ürituse kohta esimese reklaamteksti, siis seisis seal umbes selline rida: „Kes olid Viru ärikad? Kas romantilised mässajad ja vabadusvõitlejad?” Kui rääkisin sellest ühele oma sõbrale, kes oli samuti Nõukogude ajal punkar, hakkas ta naerma ja ütles: „Need vennad olid tavalised spekulandid, kes tahtsid lihtsalt raha teha.” Ma arvan, et need seisukohad ongi kaks äärmust, mille vahele mahub arusaam sellest, kes või mis oli Viru ärikas.
Kui teist keegi mäletab, siis 1980-ndate lõpus said punkaritest üleöö rahvuskangelased. Ühtäkki olime me intellektuaalsed punavõimu vastu mässajad ja kehastasime individuaalsust, meie tegevuses oli sõnum, et äkki olime me „head”. Ja siis kirjutas Merca ajakirjas Noorus: „Ja kus olite te kõik, kes te meid nüüd taevani kiidate, aasta tagasi, kui meid pidevalt kongi topiti ja taga aeti?” Paistab, et punkarid said oma positiivse imago ruttu, Viru ärikatel kulus selleks kakskümmend aastat.
Kui panna ärikad laiemasse konteksti, siis olid nad Nõukogude aja sünnitis ja läksid koos sellega ka hingusele. Kooperatiivkauplused ja valuutavahetuspunktid tegid sellele nähtusele lõpu. Enam ei olnud vaja vahendajat keelatud lääne kaupade ja raha ning Nõukogude inimese vahele.
Tegelikult on raske uskuda, et klassikaline Viru ärikate periood ei kestnud üldse eriti kaua – Viru hotelli avamisest kuni perestroikani on alla kahekümne aasta. Arvata võib, et ärikate aeg oli veel lühem. Seejärel tulid juba metsikud 1990-ndad ja kindlasti toimus siis Viru hotellis üht-teist, aga seda klassikalist ärikat, kes ostis soomlastelt teksaseid ja müüs neid tavalisele inimesele – sellist vahendajat ei olnud enam vaja.
Kuidas ärikaid hinnata?
Sellest hoolimata on küsimus, kuidas ärikaid hinnata. Ma usun, et on ainult üks asi, milles erinevad inimesed on ühel meelel: Viru ärikad olid kohutavalt ülbed. Neil oli paljuski seda, mida tavanoor endale ihaldas – moodsad lääne riided, raha ja ligipääs muidu nii suletud kohtadele nagu Viru hotelli baarid ja varietee. Või vähemalt selline oli nende maine ja eks nad ise rõhutasid oma staatust igal võimalikul juhul. Ma arvan, et paljud ei taha seda tänapäeval eriti meenutada, aga tavalise Nõukogude Eesti noore silmis ei olnud ärikas pikka aega üldse mingi teab mis negatiivne tegelane. Minu tüdruku parima sõbranna boyfriend oli ärikas ja ma mäletan, kui kõvasti teda austati ja tema moodsaid riideid imetleti.
Viru hotellist jalutuskäigu kaugusel asus Varblase kohvik ja seal ei olnud ärikad mitte kangelased, vaid vaenlased. Ma arvan, et põhjus miks punkarid, hevikad ja muud „karvased” ärikaid ei sallinud, oli selles, et tegelikult kehastas ärikas seda ideaali, mille poole enamik eesti noori püüdles: olla võimalikult moodne mainstream, kanda just selliseid riideid ja kuulata sellist muusikat ja käia pidutsemas just sellistes kohtades nagu ärikad. Siin ei olnud tegemist mitte poliitika, vaid stiilivahega.
Ühtlasi olid nii ärikad kui ka punkarid omalaadne hallist massist eristujate grupp, inimesed, kes tahtsid olla hoopis teistsugused, kui tavalised Nõukogude noored pidid olema ja üldjuhul ka olid.
Üldse suhtun ma üsna skeptiliselt Viru ärikate revolutsioonilisse rolli Nõukogude ühiskonna lagundamisel. Olgem ausad, enamik teist võib-olla ei armastanud Nõukogude korda, ent teie prioriteedid olid mujal kui dissidentidel.
Pea peale keeratud aeg
On fakt, et ärikas olemine nõudis üle keskmise julgust. ENSV kriminaalkoodeksis oli terve hulk paragrahve, mille numbreid ja sisu suur osa teist nähtavasti siiamaani peast teab. Pidi olema parasjagu hulljulge ja ka aferist, et seda elu elada, pidevalt riskida ja seaduslikkuse piiril balansseerida.
Usun ka seda, et tänapäeva nooremad inimesed ja isegi suur osa omaaegseid inimesi ei mõista ei nõukogudeaegseid punkareid ega ka Viru ärikaid. Mis ajendas inimest pead pakule panema? Tänapäeval ei kujuta keegi ette, et üks normaalne kodanik hakkaks mõne paari teksade pärast oma tulevikku ohtu seadma. Nõukogude aeg oli aga teine aeg, see oli hoopis teistsugune maailm, kus paljud asjad olid tänasega võrreldes pea peale keeratud.
Käisin vaatamas Margit Kilumetsa dokumentaalfilmi Viru hotellist [„Viru. Vabaduse saatkond”]. Kolm tuttavat, kellele tol päeval oma plaanist rääkisin, ütlesid ühte ja sama: „See pidi vilets film olema, soomlaste oma [Taru Mäkelä „Viru – lugusid hotellist”] olla palju parem.” Ma arvan, et selline arvamus põhineb ajalehes ilmunud arvustusel, mida inimesed uskusid, ilma et oleksid mõlemat filmi näinud.
Ma saan isegi aru, miks arvustajale Margit Kilumetsa film ei meeldinud ja soomlaste oma rohkem meeldis. Eeldan, et Soome film on täis paatost, seal on heldimust ja pisaraid. Eesti filmis aga tuletatakse meile meelde asju, millest enamik eestlasi heal meelel enam midagi teada ei taha: nagu see koht, kus giid räägib, et eestlased olid väsinud soomlastelt nänni lunimast ja et tal endal sai sellest lunimisest kõrini, kui tal mitme tuttava kaudu paluti Urmas Alenderi koerale kirburohtu tuua.
Eesti ajalugu on täis vastuolulisi seiku, mille kohta on raske öelda, kas need on olnud head või halvad. Ja siis tuleb välja, et need ajalooseigad pole olnud mitte üks ega teine, vaid mõlemat – nii head kui ka halvad. Nagu Viru hotellgi. Dokumentaalfilmist selgub, et see hotell oli ja on siiani mitme arhitekti eneseteostusprojekt, omal ajal Nõukogude Liidu ehitusmeisterlikkuse etalon ja pikka aega terve riigi kõige luksuslikum hotell. Ja samal ajal prostitutsioonipesa ja – nagu üks soome kirjanik ütles – kõige moodsama pealtkuulamiskeskusega ehitis.
Umbes sama vastuoluline ja mitmetahuline nähtus olid Viru ärikad. Olid nad head või halvad, dissidendid või spekulandid? Mina ei tulnud siia hinnanguid andma. Ent ärikad olid osa Eesti ajaloost, meeldib see meile või mitte, ja juba sellepärast ei saa nende olemasolu ignoreerida. Viru ärikatest ongi vaja uurimistöid ja näitusi teha.
Võib-olla keerab ajaloopendel ka ärikate jaoks ja nad saavad üdini headeks? 1980. aastatel hurjutas kogu Nõukogude Eesti press punkareid, nüüd käivad samad inimesed punklaulupeol, mille avab Eesti Vabariigi president. Täna siin valitsuse liikmeid ei ole, aga võib-olla avab ka järgmise Viru ärikate kohtumise Eesti Vabariigi president?
Aimar Ventseli ettekanne Viru ärikate konverents-kokkutulekul.
