Ain Aaviksoo

Mõnda aega väldanud pensionide ja üldse heaoluühiskonna tuleviku üle toimuv debatt kiskus umbes samasse võtmesse. Seda on kenasti kommenteerinud Lauri Leppik Sirbis („Kräšš-bumm-bäng!”, 3.11, Sirp), keda tuleb tänada ka tabava tsitaadi leidmise eest.

Sotsiaalkindlustusel tuleb kindlasti kohaneda muutunud olude ehk eeskätt vananeva ühiskonnaga. Kuid lisaks maailmalõpu kuulutamisele tasub mõelda ka alternatiivide peale.

Rahandusministeeriumi tellimusel analüüsis Praxise uurimistiim aasta jooksul koos Tallinna ülikooli ja mitmete välisekspertide abiga Eesti sotsiaalkindlustussüsteemi jätkusuutlikkust ja selle parandamise võimalusi. Lähema uurimise alla võeti pensioni-, ravi- ja töötuskindlustuse pikaajalised arengud.

Töö eesmärgiks oli pakkuda tasakaalustatud teadmist ühiskondliku ja ekspertidevahelise arutelu pidamiseks sotsiaalkindlustussüsteemi muudatuste vajaduse ja sisu üle. Tulemuseks on ohtratest arvutustest ja väliskogemuse analüüsist tiine 300-leheküljeline raport praeguse sotsiaalkindlustussüsteemi tuleviku kohta, kui praeguses süsteemis midagi ei muudetaks. Lisaks veel 55 väga eripalgelise poliitikaalternatiivi võimalike mõjude kirjeldus.

Eesti sotsiaalkindlustussüsteemi kolm suuremat skeemi (pensioni-, ravi- ja töötuskindlustus) on suures sõltuvuses töötajate arvust ja sissetulekute tasemest. See on tingitud nii tööjõumaksude sihtotstarbelisest suunamisest sotsiaalvaldkonda kui ka nende suurest osakaalust valitsussektori tuludes. Seega on vananev ühiskond vaieldamatult oluline tegur, mille suhtes tuleb praeguseid skeeme kohandada. Niisamuti on selge, et riigi üldine majandusolukord mõjutab tööturu olukorda ja sotsiaalkindlustuse jätkusuutlikkust.

Kui pensionisüsteemi reeglid jääksid muutumatuks, siis samasuguse asendusmäära saavutamiseks (pension 40 protsenti keskmise töötaja palgast) tuleks kogu sotsiaalmaks suunata pensionide maksmiseks ning tervishoiuraha leida mujalt või siis vastupidi — leida muid maksutulusid pensionide puudujäägi katteks.

Uuringus vaadeldi muu hulgas ka pensionikindlustuse maksubaasi laiendamise, pensioniindeksi või teiste parameetrite muutmist, millega poliitikutel on võimalik timmida süsteemi nii kiirema tasakaalu kui ka stabiilselt muudest maksutuludest subsideeritud ja ometi kontrollitud pensionisüsteemi suunas.

Rusikareeglina tuleb ometi arvestada, et väiksem hulk töötegijaid pikema pensionieaga inimestele suuremat pensioni maksta ei suuda. Seega tuleb leida kompromiss, kuidas motiveerida töötegemist ning kohandada pensioniiga ja ühisest fondist makstavate pensionide suurust vastavalt ühiskonna arengule.

Ravikindlustussüsteemi tulude ja kulude tasakaalu ennustamine on kõige keerulisem, sest piisava arstiabi hulka ja maksumust pole veel ühelgi riigil õnnestunud välja arvutada. Eeldades, et praegune teenuste tase on piisav ja tervishoiuteenuste hinnad ei kasva palgast kiiremini, püsib haigekassa eelarve justkui tasakaalus. Väikseimgi muudatus eeldustes aga paiskab rehkenduse tasakaalust välja.

Ühelt poolt on mõeldav olemasolev süsteem efektiivsemalt toimima panna (ehk pakkuda sama palju väiksemate hindadega) kas teenusepakkujate konkurentsi või tulemusel põhinevate tasustamisviiside kaudu. Teiselt poolt on aga võimalik vähendada riigi panust haigestumise riskide maandamisel, suurendades individuaalset vastutust, olgu see siis erakindlustuse, individuaalsete ravikontode rakendamise või lihtsalt inimeste omaosaluse suurendamise kaudu. Niisuguste variantide eesmärgiks võib olla lisaraha toomine tervishoiusüsteemi, valikuvõimaluse suurendamine ja puuduvate teenuste arendamine.

On põhjust uskuda, et individuaalse vastutuse suurendamine võib soodustada inimeste käitumise muutust tervislikumaks. Kuid päris kindlasti muudab see süsteemi vähem solidaarseks ja nende jaoks, kes täiendavaid „sambaid” endale soetada ei jõua, võib ka kättesaadavus teistega võrreldes halveneda.

Ka rahvusvaheline kogemus kinnitab, et tugev ja solidaarselt rahastatud baaskindlustus on igal juhul äärmiselt oluline riskide maandamisel. See maailmavaateline dilemma ongi nimetatud variantide puhul kõige olulisem ning siin ei ole võimalik välja arvutada tehniliselt parimat lahendust.

Kuna võime ja motivatsioon tööd teha on otsustava tähtsusega nii inimese enda kui ka ühiskonna heaolu (sealhulgas sotsiaalkindlustuse jätkusuutliku rahastamise) seisukohast, on uuringus rõhutatud praeguse Eesti olukorra puudulikkust just ajutise ja püsiva töövõime ning tööõnnetuste ja kutsehaiguste riskide maandamisel. Need riskid mõjutavad kõikide teiste sotsiaalkindlustuse liikide tõhusust ja ometi on ehk just vastutuse hajumine erinevate valdkondade piirimaal takistanud süstemaatiliste ja toimivate skeemide rakendamist Eestis. Töövõimetuse ning tööõnnetuste ja kutsehaiguste puhul ei piisa töövõimetuse hüvitamise süsteemi üksikute parameetrite muutmisest. Vajalikud on struktuursed ümberkorraldused.

Tuleb aga tõdeda, et üht­ainust õiget sotsiaalkindlustuse mudelit või kindlat teekonda  finantsiliselt ja sotsiaalselt jätkusuutliku süsteemi loomiseks ei ole. Iga süsteem areneb demograafiliste, majanduslike, tehnoloogiliste ja kultuuriliste muutuste kontekstis ja mõju all. Tinglikult saab sotsiaalkindlustussüsteemi nimetada ka kokkulepete süsteemiks ja tagajaks, mis määratleb, mil määral on inimesel endal vajadus ja võimalus kanda vastutust ning millises olukorras rakendub ühiselt rahastatav sotsiaalkindlustussüsteem. Seega on lõplik hinnang vajalikele muudatustele subjektiivne ning tugevalt sõltuv väärtushinnangutest.

Uuringus käsitletud materjal peaks andma ainest sobiva muudatuste paketi väljatöötamiseks, mille täpseid mõjusid tuleks täiendavalt analüüsida. Lõpuks on igasugune reformikava poliitiline, mitte pelgalt tehniline otsus. Seetõttu peab rakendamisele eelnema kõiki huvigruppe kaasav diskussioon. Valdkonna eripära arvestades on selle mõju mõõdetav kümnetes miljardites eurodes ning aastakümnetes.