Ainar Ruussaar Foto: Andres Putting

See ei õnnestunud, kuid lühikest aega õhutas mitte-eestlaste hulgas vaenu ja pritsis sappi nende raadiojaam Nadežda, millele vastasid väikesed eestimeelsed lokaalsed raadiojaamad ning mõned venekeelsed programmijupid Eesti Raadios. Õnneks jätkus Eestil jõudu, tahtmist ja soovi käivitada 1993. aasta 1. mail täismahus venekeelne Raadio 4, millest on saanud tänaseks suurepärane ja sõltumatu venekeelne infokanal. Üks vähestest. Piinlik on Eestis elavate venekeelsete inimeste ees.

Mul on samas parasjagu põnev lugeda ja kuulda neid seinast seina arvamusi, milleks ja millist venekeelset telekanalit Eestil või Balti riikidel või hoopiski osal Euroopast vaja oleks. Põnevaks teeb asja ka see, et paljud minu venekeelsed tuttavad on avaldanud kartust: vähemalt esialgu ei võta siinsed mitte-eestlased kanalit omaks, kuna peavad seda Eesti vastupropagandaks Kremli propagandale. Mis lõhnab juba ette natukene Kremli ennetustööle ja on seepärast olemuslikult põnev uurimisobjekt. Põnev on ka see, et praeguses faasis saab „sinise ookeani strateegiat“ rakendades pidada maha tõeliselt tuliseid ja fantaasiaküllaseid ajurünnakuid selle üle, milline peaks olema loodava kanali programm, peamine sihtrühm ja näiteks meelelahutuse osakaal saatekavas, aga ka võimalik eelarve, mis on mingil ajahetkel vaat et kõige tähtsam ja keerulisem küsimus. Absurdselt põnevaks muudab arutelu hiljutine teade, et ka Taga-Kaukaasia riigid Gruusia ja Aserbaidžaan on ääri-veeri arutanud ühise venekeelse telekanali loomist, jättes plaanist loomulikult kõrvale Armeenia.

Loomulikult on ka minul oma eelistused ja väga esialgne nägemus, milline võiks olla see piinlikult põnev venekeelne telekanal. Midagi vapustavalt uut ma välja mõelnud ei ole ja julgen sepärast väita, et pärast Araabia telejaama Al Jazeera käivitamist ja edu pole selle vapustavalt uueni ka keegi jõudnud. Kuid oma isiklikud eelistused mul siiski on. Neli võimalust viiest võimalikust.

Esiteks praegu veel ulmevaldkonda kuuluv idee käivitada Euroopa Liidu venekeelne telekanal nende riikide panusel, kes peavad oluliseks oma alalise venekeelse elanikkonna, või siis ajutiselt riigis elavate venekeelsete inimeste, sõltumatut teavitamist. Harimist. Nende meele lahutamist. Sellised riigid võiksid olla Eesti, Läti, Leedu, Soome, Saksamaa, Prantsusmaa, Küpros...Kaasata võiks arvukate Vene turistide meelispaigad Kreeka ja Türgi - viimase jaoks võiks see olla väike samm Euroopa Liidu suunal. Kuna hea meelelahutus on peaaegu universaalne ja sobib enamusele nende riikide kultuuriruumi (Türgi mõningate poliitiliste ja kultuuriliste eranditega, kuigi Eesti televaataja lemmikuks on mulle üllatuslikult saanud just Türgi armastusseebid), siis selliste ühishangetega ei tohiks probleeme olla. Hariv programm on ka üsna universaalne – National Geographic, History, Science või kasvõi Top Gears on menuprogrammid Alaskast Andaluusiani ning Belgiast Brasiiliani. Parimal vaadatavuse ajal peab selle kanaliga ühinenud riikidel olema vabadus täita programmi oma toodanguga, mille üheks kohustuslikuks osaks on uudised ja tõsised väitlus, intervjuu ja jutusaated.

Muidugi on sellel kohal programmis kindlad raamid, reeglid ja piirangud – ajakirjanduslik sõltumatus, toimetuslik kontroll ning kõrge tase. Minu jaoks on mitu vastamata küsimust. Kes ja kui suures mahus ning millise aja jooksul sellist kanalit rahastab? Kes kehtestab sõltumatuse ja kõrge ajakirjandusliku taseme reeglid ja nende täitmist kontrollib? Kes on telejaama omanikud? Kui omandisuhe ei ole selge ja läbipaistev juhtub ühel hetkel nii, nagu juhtus Euronewsiga, mis edastab ju ka venekeelseid uudiseid. Osa sellest kanalist lihtsalt ostis ära Vene kapital. Täna lihtsalt tagantjärele tehtud tõdemus.

Teiseks on huvitav mängida ideega Balti riikide ühisest venekeelsest telekanalist, millele on häälekalt toetust avaldanud Läti poliitikud, ettevaatlikumalt Eesti ja Leedu. Idee on õilis: ühine hankeprogramm ja samuti parimal vaadatavuse ajal igas riigis vabad käed toota kõrgel tasemel sõltumatuid uudiseid, vahendada arvamusliidrite arutelusid, teha Eesti-Läti-Leedu telesildu ja toota ühiseid harivaid ning meelelahutuslikke programme.

Mina vaataksin küll venekeelset teadussaadet „Rakett 69“, kus visuaalselt põnevate teadusülesannete kallal pusiksid võidu nimel Eesti, Läti ja Leedu noored. Või võistleksid nad meelelahutuslikus „Balti laulu“ saates, eeldusel, et selle saate kommentaare ning žürii hinnanguid saab jälgida vene ja kolme riigi rahvuskeeltes. Balti tudengite ühisel KVN-il oleks ka jumet. Paraku on siiani ajalugu näidanud, et hea idee Balti koostööst sumbub mingisugusesse Andromeda udukogusse, mille tegelikku toimimismehhanismi ei ole Balti teadlased ja poliitikud avastanud ja Balti parimad ajakirjanikud tõsiselt uurinud. Küsimused selle projekti kohta on laias laastus samad, mis esimesena tehtud ettepanekus.

Kolmandaks, ilmselt kõige reaalsemaks aga ka kõige enam pingeid tekitavaks ideeks on siiski naasta oma, meie oma Eesti venekeelse telekanali juurde. See on rahvusringhäälingu ETV3. Otsast lõpuni vene keeles, parimal vaadatavuse ajal oma uudiste, oma haridusliku sisu ja võibolla ka oma seriaaliga. Meil on suurepäraseid venekeelseid näitlejaid. Meil on suurepäraseid venekeelseid ajakirjanikke, kes kohati hindavad vaba ja sõltumatu pressi väärtusi sageli kõrgemalt, kui paljud minu eestikeelsed kolleegid. Osalenud, ja ka juhtinud eestlasena paljusid venekeelseid raadio- ja telesaateid, kinnitan ma, et venelased tahavad teada, mida eestlased mõtlevad, kuidas eestlased oma lapsi kasvatavad, millised on eestlaste mured ja lõppude-lõpuks ka seda, mida kavandab Eesti valitsus ja kes seal üleüldse on? Kas keegi julgeb mulle vastu väita, et eestlased ei taha teada, mida siinsed venelased mõtlevad, kuidas nad oma lapsi kasvatavad, millised on nende mured ja lõppude-lõpuks ka seda, milline on Kremli mõju neile? „Jah“ vastus taandub taas eelpool esitatud küsimustele: kes maksab, kui palju ja kui pika aja vältel? Kes maksab kinni turunduse? Kas keegi on valmis reklaamima seda kanalit PBK-s? Kas PBK on valmis sinna reklaami müüma? Aga juurde tuleb veel üks küsimus: mis saab siis, kui selle kanali vaadatavus on aasta pärast käivitamist vaid poolteist protsenti vaatajaskonnast ja sellest pooleteisest protsendist ühe protsendi moodustavad eestlased? Siis vaatab rahastaja ja ideoloog selle sõna kõige paremas mõttes ERR-i juhtkonna otsa ja küsib väga lihtsa küsimuse: mis toimub? Mina tean praegu vaid ühte vastust: vesi ei uurista kivi sisse auku mitte tilga kukkumise jõuga, vaid selle sagedusega. Seda vastust õpetati mulle kolmanda klassi loodusõpetuse tunnis Nõukogude Liidus.

Neljandaks oleks muidugi lihtsam ja odavam toota kõrgel ajakirjanduslikul tasemel programmi ja natukene heas mõttes kodukootud venekeelset meelelahutuslikke ja hariduslikke saateid mõnesse juba sissetöötanud kanalisse. Selline kanal on näiteks erakapitalile kuuluv TV3+. Iseasi, milline on praeguse TV3+ programmiga harjunud vaataja reaktsioon. Kui inimene on harjunud sööma suitsuvorstipitsat oliividega, siis ei pruugi ta harjuda krevetipitsaga, mida katab parmesani juust. Või vastupidi. Aga vaataja võib ka avastada, et mõlemad on head. Läbirääkimiste, analüüside ja mõnes mõttes ka eksperimendi küsimus.

Viiendaks on erakordselt halb ja korduvalt katsetatud idee toota üksikuid juppe venekeelset programmi eestikeelse ja eelkõige eestlastest rääkiva programmi sisse. Samamoodi ei ole mõtet eestikeelseid menusaateid tõlkida alltiitirtega vene keelde ja näidata neid pühapäeva pärastlõunal või öösel (see õnneks ei ole minu idee – see ringles 2007. aasta kevadel minu mobiiltelefonile „ülevalt“ tehtud kõnedes).

Ühesõnaga: käed eemale ETV1 ja ETV2 programmist. Innustada Raadio4 senisest enam tõestama, et me oskame ja tahame teha kuulatavat venekeelset programmi. Ja nüüd on mõtte, arutelu ja otsustamise koht. Kas esimene, teine, kolmas, neljas või hoopis minu poolt mainimata ehk mõtlemata jäetud kuues, seitsmes ja kaheksas idee. Mitte viies.

Ma ei taha, et ma peaksin sama pealkirjaga loo kirjutama seitsme aasta pärast. Siis oleks juba liiga piinlik ja põnev ei oleks enam üldse. Kui nüüd keegi jõudis lugeda selle lauseni, siis võiks hakata julgelt oma häid ideid kommentaariumis jagama. Sellest oleks meile kõigile kasu.