Pöördumise põhjuseks on meediaväljal toimuvad muutused, mille üheks osaks on ka Euroopa (sh Põhjamaade) rahvusringhäälingute liikumine kommertsmeedia suunas ning nende online-portaalide jõuline arendamine, kus on oma osa ka meelelahutusel. Eestis ei ole ERRi vastav tegevus veel märkimisväärne, kuid võib-olla seda enam on otstarbekas teemat arutada just praegu, enne suurema probleemi tekkimist.

Esmalt mõni sõna meediaväljal toimuvatest muutustest. Hästi kokkuvõtvalt võib öelda, et toimub auditooriumi killustumine, erinevate meedialiikide ühtesulandumine ning lineaarse ringhäälingu kadumine. Kui varem leidus väga suure vaatajaskonnaga kanaleid ja saateid (näiteks õhtused uudistesaated, tippserialid jms.), siis praegu on see muutunud pigem erandiks ning vaatajanumbrid jagunevad suure hulga kanalite, sealhulgas nišikanalite vahel.

Erinevate meedialiikide sulandumine on seotud tehnoloogia arenguga: kui varem olid ajaleht, online-portaal ja ringhäälingu kanal nii organisatsiooniliselt kui tehnoloogiliselt (kuidas oma sisu kättesaadavaks tehti) selgelt eristatavad, siis praegu see nõnda lihtne enam ei ole. Kõigil paberlehtedel on oma online-keskkonnad, kus on võimalik näha ka videoklippe. Ringhäälingud aga arendavad oma sõnalist poolt online-keskkondades, mis on ühtlasi kohaks, kus vaatajatel on võimalik hõlpsalt hankida järelvaatamiseks neid huvitavaid videolõike.

Kadumas on lineaarne ringhääling ehk auditooriumile ainsa alternatiivina reaalajas pilti näitav televisioon. Üha rohkem kasutavad vaatajad järelvaatamist, võimalust vaada seda, mida nad tahavad, seal kus nad tahavad ja siis kus nad tahavad – oma mobiilsetest seadmetest, tahvelarvutitest ja nutitelefonidest.

Paraku pole Eestis väga head vastavat andmestikku, kuid minu hinnangul ulatub järelevaatamise osakaal Eesti turul juba 15 protsendini kogu vaadatavast ajast.

See kõik tähendab, et ka rahvusringhäälingud (edaspidi avalik-õiguslikud ringhäälingud) on väga tugeva surve all. Nad peavad pakkuma atraktiivset sisu erinevatel platvormidel. On täiesti loogiline, et (potentsiaalselt suureneva) riigi rahastuse põhjendamiseks on vajalikud head vaatajanumbrid.

Seetõttu on Põhjamaades toimunud ja toimumas on avalik-õiguslike ringhäälingute mõningane kommertsialiseerumine, mis seisneb laienemises veebi, kus tehakse meelelahutust ning leidub ka näiteid sellest, kuidas teemade käsitlusviis on muutumas kõmulisemaks, mis on olnud senini tabloidmeedia mängumaa. Kuna Põhjamaad on meist arengus ees ning tegemist on universaalsete arengutega, pole põhjust arvata, et need ei jõua suurams mahus ühel hetkel ka meieni, kes me oleme oluliselt väiksem ja vaesem turg.

Olles tihedas kontaktis oma kolleegidega Põhjamaades, võin kinnitada, et seal on tegemist juba suure probleemiga. Kõikjal on aktiivselt asutud otsima lahendust, kokkuleppeni avalik-õigusliku ringhäälingu ja kommertskanalite vahel nn. mõjusfääride jaotamises on jõutud Taanis; protsess on käimas Soomes, kus pole see toimunud paraku nõnda rahumeelselt. On täiesti arusaadav, et avalik-õiguslik ringhääling peab toimuvat enda ründamiseks: miks peaks olema piiratud tema kasv kõikides valdkondades, sealhulgas meelelahutuse valdkonnas?

On ju kvaliteetne meelelahutus olnud üheks osaks avalik-õigusliku ringhäälingu tegevusest Põhjamaades. Kommertsmeedia vastus on olnud soov avada avalik-õigusliku ringhäälingu tegevuse alusdokumendid avalikuks aruteluks, mille tulemusena oleks vaja üle vaadata, millist sisu võib teha maksumaksja raha eest ning millise sisu võiks jätta vabaturu reguleerida.

Soome kommertsmeediat ühendav erialaliit esitas Euroopa Komisjonile käesoleva aasta 21. juunil palve hinnata, kas mingisugune osa Yleisradio OY saadavast riigiabist on vastuolus Euroopa Liidu riigiabi reeglitega. Sealhulgas on palutud hinnaga, kas riigiabi vastab 100% majandusliku üldhüve printsiibile (Services of Genreal Economic Interest). Majanduslik üldhüve tähendab, et mingis elanikele olulises valdkonnas teenus puudub või on nigelavõitu ja vajab riigpoolset sekkumist: näiteks võib tuua teedevõrgu, postiteenuse ja sotsiaalhoolekande.

Soome kommertsmeedia erialaliidu hinnangul puudub Soome turul vajadus pakkuda (meelelahutuslikku) online-ajakirjandust riigi sekkumise abil. Seni on sellega erameedia väga hästi hakkama saanud. „On ilmne, et oluline tasuta tekstipõhise veebiajakirjanduse pakkumine YLE poolt raskendab märkimisväärselt Soome ajalehtede võimekust säilitada oma teenuste veebitellimusi ning seetõttu moonutab Soome turul konkurentsi,“ seisab soomlaste erialaliidu juriidiliste argumentide kokkuvõtteks.

Mida see kõik võiks tähendada Eesti kontekstis? Avaldust ei tuleks tõlgendada rünnakuna rahvusringhäälingu vastu, kes teeb oma seadusest tulenevat tööd hästi (ja ma mõtlen seda siiralt, mitte kohustusliku epiteedina a’la „Loomeliitude tunnis“ aastal 1988 „mul on palju venelastest sõpru“). Tehnoloogia on muutumas ning kanalite, sealhulgas rahvusringhäälingu kanalite olemus on muutumas.

Me tahame avalikku debatti selle üle, mida peaks rahvusringhääling maksumaksja rahaga tegema ja mida mitte. Teisisõnu, uues olukorras tuleks üle vaadata rahvusringhäälingu ja kommertsmeedia piirid, mille varem määras tehnoloogia asjana iseeneses, ent mis on praeguseks hägustumas. Üritagem vältida Põhjamaade probleeme juba eos.