Foto: Andres Putting

Saja aasta eest oli 3. juuli samuti esmaspäev. Ent ilm oli 1917. aastal palav ja mitte ainult revolutsiooniliselt. Tallinnas käisid tööliste naised „rongis” loosungite all „Leiba, suhkrut, jahu!” ja pidasid õhtuti kihutuskoosolekuid. 1917. aasta suvi oli kui laulva revolutsiooni suvi. Ainult et laulmise asemel peeti miitinguid, tulevasi kommuniste kuulati kui ühte uudset jõudu teiste seas ja mis kõige tähtsam: tol ajal käis sõda järjest lähemal.

Vene ajutine valitsus teatas, et Venemaa sõjaline eesmärk on endiselt vallutada Konstantinoopol (Istanbul), ja Kerenski käsutas väed rünnakule. Selliste eesmärkide eest soldatid lahingusse minna ei tahtnud, Balti laevastik Helsingist Kroonlinnani, Tallinn kaasa arvatud, oli muutunud mereröövlite jõuguks, kuna Saksa armee seisis ähvardavalt Riia all, mille peagi ka vallutas.

Laupäeval, 1. juulil avati maapäev, ametliku nimetusega Eestimaa kubermangu ajutine maanõukogu, mis oli esimene Eesti rahvaesindus. Just maapäeva vanematekogu moodustatud päästekomitee (Päts, Konik, Vilms) kuulutas 24. veebruaril 1918 välja Eesti iseseisvuse.

Maapäev määras oma asjaajamiskeeleks eesti keele. Sellega deklareeriti esimest korda, et Eesti ei pea enam asju ajama saksa või vene keeles. 3. juulil, kui oli koos suur rahvuskongressi nime all tuntuks saanud koosolek, viisid lahkhelid eesmärkides kommunistide maapäevast lahkumiseni. Eduard Laaman kirjutas selle kohta: „Kui enamlased lahkunud, läks Eesti riigipoliitilise ideaali ülesseadmine kaunis üksmeelselt.”

Tsaari-Venemaa oli rahvaste vangla. Vasakpoolsed poliitikud räägivad praegugi, et rahvuslus on vananenud idee, lisades, et see on ohtlik. Natsionalism on nende arust süüdi kahes maailmasõjas. Tol ajal olid samasugusel seisukohal paljud internatsionalistid. Riikidevaheline sõda tuli nende arust muuta kodusõjaks. Samal ajal ringlesid riikluse ja iseolemise mõtted kõigis rahvuslikes ringkondades Venemaa äärealadel Gruusiast Soomeni, Poolast ja Ukrainast rääkimata.

Eestis levib visalt kujund, et meie iseseisvumine ja taasiseseisvumine on ime. Meil oleksid nagu imelised juhid ja imeline rahvas. Selles enesekesksuses kipub varju jääma, et mõlema iseseisvumise ajal toimus see ka paljude meie naabrite juures.

1917. aasta suvel kujunenud Eesti parteisid on tavaliselt rühmitatud demokraatlikeks ja sotsialistlikeks. Sisuliselt tähendas see, kas tähtsaim on rahvuslik küsimus või sotsiaalne, sealhulgas maaomandi küsimus. Poliitiliselt stiililt erinesid parteid radikaalsuse määras. Radikaalne oli mitme partei nimetuseski. Täiesti erinevad olid ainult enamlased, tulevased kommunistid ja vasakpoolsed sotsialistid-revolutsionäärid, endised terroristid, kes olid vägivallale üles kutsuvad.

« Avalehele 60 Kommentaari
Loe veel: