Ajalooline kohtupäev: Delfi vs Eesti vaidlus suunab sõnavabadust kõikjal Euroopas
Delfi vs. Eesti kohtuasi annab sõnavabadusele uue tähenduse, kui Euroopa Inimõiguste Kohtu Suurkoda kuulab 9. juulil Strasbourgis üle nii Delfi kui Eesti Vabariigi seisukoha, kuidas peaks meediaettevõtted käituma kasutajate loodud sisuga.
Eesti riik on endalegi ootamatult avastanud ennast sõnavabaduse ja e-õiguste teelahkmelt. Kui riigipea Toomas Hendrik Ilves räägib kõikjal interneti võimaluste kasutamisest ja vajalikkusest, peab välisministeeriumi jurist 9. juulil Strasbourgis Euroopa inimõiguste kohtu suurkogu ees tõestama, miks kasutajate loodud sisu ei tohi netti ilma eelneva kontrollita üles panna.
See aga ei ole Delfi probleem – õhus on pretsedent, et kõik veebikeskkonnad, kus kasutajad saavad kirjutada, pilte või videoid üles laadida, peavad palkama kümneid uusi nn väravavahte või loobuma ühest unikaalsest ning kordumatust sisu komponendist – lugejate arvamustest.
Delfi vaidlus Eesti Vabariigiga sai alguse Euroopa inimõiguste kohtusse kaebuse esitamisest 2009. aasta lõpus.
2013. aasta 10. oktoobril tegi kohus otsuse, mis võib halvata märkimisväärse osa meile kõigile omaks saanud interaktiivsest ning igaühte kaasavast arvamustest koosnevast internetist.
Õigusvaidlus sai tegelikult alguse 2006. aastal neutraalsest uudisest jäätee purunemise kohta, mida seostati Saaremaa Laevakompanii manööverdustega.
Artiklit kommenteeriti 185 korral. Delfil oli artikli ilmumise ajal kasutusel filtersüsteem roppe sõnu sisaldavate kommentaaride automaatseks eemaldamiseks ning „teata sobimatust kommentaarist”-nupp, millele vajutades sai igaüks taotleda kommentaari eemaldamist. Kuus nädalat pärast artikli avaldamist esitati Delfile advokaadi kiri, mis nimetas 20 kommentaari sobimatuks. Oluline on tähele panna, et Delfi eemaldas need 20 kommentaari viivitamatult pärast nõudekirja saamist.
Euroopa inimõiguste kohus leidis, et arvestades artikli sisu (sic!), oleks Delfi pidanud eeldama negatiivseid kommentaare ning seetõttu võtma ennetavalt tarvitusele hoolsusmeetmed vältimaks kahju tekkimist kolmandatele isikutele.
Kõik algas praamidest
Märgime siinkohal, et kohtu arvates oli artikkel neutraalne ja uudist raporteeriv, vastates kõigile ajakirjanduseetika nõuetele. Tekib küsimus: kuidas pidi Delfi sellise artikli korral eeldama negatiivseid kommentaare? Ehk siis – kui põuasel suveajal avaldatakse artikkel, et vihma ei ole oodata ka järgmisel nädalal, siis peaks Delfi justkui rakendama hoolsusmeetmeid, et vihane kartulikasvataja, kes vihma ootab, ei tekitaks kommentaariga kolmandatele isikutele kahju.
Kui te vahetate eespool kirjeldatud loos Delfi mõne teise meedia- või sotsiaalmeedia keskkonna vastu, siis tunduks ju lausa jabur, et Facebookis, YouTube’is või Twitteris oleks tööl tuhanded toimetajad, kes mõõdavad sissekannete provokatiivsust ja omakorda seda, kas uued sissekanded sobivad iga kasutaja veendumustega…
Kohus jätkas, et just kommentaariumide operaatori kohustamine kolmandate isikute loodu eel–modereerimiseks on „mõistlik” ja „praktiline” lahendus. Kas see nii ka on, jäägu igaühe enda hinnata. Küll võiks hetkeks mõelda, kas sellise kohustuse täitmine ka reaalsuses võimalik on. Delfis on päevas 10 000 kommentaari. Nende eeltsenseerimine on tõenäoliselt võimalik. Võtame aga juurde kogu online-meedia alates Financial Timesi kommentaariumist – kas endiselt on selline eelmodereerimine mõistlik ja praktiline?
Kutsume veel appi ka kaine mõistuse – iga internetti kasutav inimene mõistab, et halb kommentaar võib ilmneda kus iganes? Tõepoolest, kus iganes – Facebookis, YouTube’i video juures, blogis ja ka ilmateadet kajastava uudise juures. Kas tõesti on praktiline ja mõistlik, et siis vastava platvormi operaator otsustab, mida võib lugeda ja mida mitte? Kas tõesti on mõistlik, et selle platvormi töötaja hakkab otsustama, kas mõni arvamus on halb – solvab kedagi, sisaldab valet, rikub kellegi autoriõigust jne?
Me elame avatud maailmas, kus inimeste häält ja mõtteid pole enam võimalik pudelisse tagasi suruda. Klassikaline ajakirjandus ja sotsiaalmeedia on aidanud meil pääseda olematust sõnavabadusest avatud maailma koduses Eestis ja endises Nõukogude Liidus. Praegu me näeme, kuidas sotsiaalmeedia aitab inimestel oma õiguste, vabaduse ja tuleviku eest võidelda mitmes Põhja-Aafrika riigis.
Internetikasutaja huvid
Aastal 2014 peab inimestel olema võimalus öelda, mida nad peavad õigeks. Samal ajal peavad nad teadma, et nad ise vastutavad sõnade eest, mis võivad kaaslasi riivata.
Viimasel ajal tundub, et igaüks ja igal pool teeb otsuseid meie huvides. Ühel hetkel saab igaühel karikas „tema” huvides tehtust täis.
Näiteks ühiskondliku konflikti tekitanud kooseluseaduse puhul käis algne diskussioon eelnõu pooldajate ning traditsioonilise pere kaitseks tegutsevate isikute vahel. Peamiseks argumendiks ikka iga ühiskonnaliikme huvi kaitsta traditsioonilist perekonda. See jätkus, kuni mõne päevaga toetas üle kümne tuhande kasutaja näoraamatus algatatud liikumist „Aitäh, aga minu traditsiooniline perekond ei vaja kaitset”. Euroopa inimõiguste kohuski põhjendas enda otsust Delfi kohta internetikasutaja huvidest lähtumise vajadusega. Meie oleme internetikasutajad. Meie huvis ei ole anonüümsuse kaotamine internetis. Meie huviks ei ole ka see, et internetis on vaid tsenseeritud informatsioon. Meie huvi ja veendumus on, et „mulle ei pruugi meeldida, mida sina arvad, aga kaitsen viimse veretilgani sinu õigust seda arvata”.
Meie huvi ei ole ka avaldada arvamust üksnes ja ainult enda nime all. Seda mitte seetõttu, et kardaksime või häbeneksime enda nime all arvata. Küll aga takistaks internetis seda asjaolu, et igaüks, kes teab arvaja nime, võib igavesest ajast igaveseni leida kõik arvaja öeldu või arvatu. Otsingumootorite ajajärgul on iga lingitav infopoeg „kahesuunaline”!
Eeltoodud kaalutlustel on Delfi teekonda toetanud väga paljud väiksemad, suuremad ja globaalsed organisatsioonid – alates (sotsiaal)meedia ettevõtetest ja nende liitudest kuni konfliktipiirkondades ajakirjanike elude eest võitlevate ühiskondlike organisatsioonideni.
Digitaalühiskonna mäss
Eric Barendt, Londoni ülikooli meediaõiguse professor on Financial Timesile antud intervjuus öelnud tabavalt, et: „ma ei paneks enda pead mängu ütlemaks, et Euroopa inimõiguste kohtu otsus on naeruväärne, aga ma tean paljusid inimesi, kes seda teeks. Kui naljakas, et just see kohtuasi võib olla selleks heinakõrreks, mis murrab kaameli selja.”
Praeguseks on ligi kolmkümmend organisatsiooni sekkunud sisuliselt Delfi ja Eesti Vabariigi vahelisse vaidlusse ja esitanud enda arvamused õigusest ja õiglusest sel teemal.
9. juulil kuulab kohus Delfi ja Eesti Vabariigi esindajate seisukohti ning seejärel otsustab, milline näeb välja tuleviku internet. Otsust ennast saame lugeda eelduslikult aastal 2015.
Tuleme tagasi loo algusesse. Eesti on jätnud kõikjal maailmas mulje, et e-õigused ja e-võimalused on meie eelis teiste riikide ees. See muudab meid kiireks, avatuks ja võimalusterohkeks. Me ei taha, et Eesti riik saab ajakirjandus- ja sõnavabaduse arvestuses endale juba teise musta pleki. Esimene plekk on peaminister Taavi Rõivase soolo Tallinna TV tsenseerimisel valituse pressikonverentsidelt.
Me tahame, et Eesti jääks avatud riigiks. Me ei taha, et kui keegi soovib kommentaariumis kirjutada „Eestis on hea elada!”, tohib see ilmuda vaid siis, kui mõni komisjon selle heaks kiidab!
