Tehtud tööle tagasi vaatamiseks on Karise sõnul liiga vara: „Ega ülikool ei alga ega lõpe rektori ametisse astumise või lahkumisega. Hinnangute andmiseks on vaja ajalist distantsi. ” Foto: Taavi Arus .

Te panete laupäeval rektoriameti maha. Mis teist edasi saab?

Lepingu järgi on mulle ette antud kaks vaba semestrit mõelda, mida edasi teha. Ka on mul tähtajatu professori leping, nii et muretsemiseks pole põhjust. Eks ma siis tõrjun neid pakkumisi aasta aega (naerab). Ja neid siiamaani on – nii riigi seest kui ka riigist väljast. Kohe ei saa veel otsuseid teha.

Kindlasti oleks huvitav mõneks ajaks Eestist ära minna, aga ma ei ole kindel, kas see on päris see, mida ma enam tahan. Poliitika on alati huvitav ja sinna on ju ka eelmised rektorid läinud, aga selles ma ka päris kindel ei ole. Jätkan rektorite nõukogu esimehena, nii et olen ülikoolidega siiski seotud, aga teisel tasandil, seisan nüüd ka teiste ülikoolide eest.

Millised väljakutsed või probleemid uut rektorit ees ootavad?

Selge on see, et ega kõik probleemid ei tohigi jõuda rektorini. Uue inimese alustamisega on alati oht, et ukse taga on inimeste järjekord, kes tahavad, et sa nende muredega tegeleks, ja sa mattud nende alla. Nii võib aga kaduda visioon, milline ülikool peab olema tervikuna või kuidas üldse kõrgharidusmaailm pöörleb ja tiirleb nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt.

Rääkisime tulevikust, ent vaatame ka tagasi. Lõpetasin just eelmisel nädalal ülikooli ja paar kuud enne lõpetamist küsis õppejõud mult nimeliselt arvamust. Võpatasin, kuna see on nii harukordne juhtum. Enamasti on õppejõudude tagasiside olematu, isiklikust kokkupuutest rääkimata. Kuidas massiülikoolist eliidilülikooli poole liikumine läheb, kas tudengite arvu on suudetud vähendada?

Tudengite arvu vähendamine ei ole otseselt õnnestunud, ent oleme viimastel aastatel püüdnud konkreetselt välja selgitada, kui suur on meie õppejõudude võimekus õpetada, ja kaks aastat tagasi piirasimegi vastuvõttu juuras ja majanduses.

Aga miks seda mujal teha ei saa, massiprobleem on ju ka teistel erialadel?

See ei ole niimoodi, et rektor tuleb ja ütleb. Kuna meie rahastamissüsteem sõltub suuresti tudengite arvust, mõjutab see ka otseselt võimalust näiteks õppejõududele maksta ja seda ei ole nii lihtne teha. Teisest küljest ei kao massiharidus ju kuhugi, haridust nõutakse ikka ja Eestis levib suhtumine, et kui ei ole ülikoolist läbi käinud, siis sul on justkui midagi puudu.

Kõrgharidusmaastik peaks muutuma, igal institutsioonil peaks olema oma roll ning erialade dubleerimist tuleks vähendada – iga ülikool peaks jääma oma tugevuste juurde. Samas on seda väga raske sundida, eriti rahvusülikoolide puhul.

Karmistame tingimusi, võtame vähem, kuid tugevamaid õpilasi?

Analüüsisime põhjalikult Tartu ülikooli sisseastujaid, nii tasuta kui ka tasulistele kohtadele, ja tulemus oli huvitav. Kui me võtaksimegi ainult 70–80 punkti ületanud õpilasi, siis ega me rahaliselt nii palju ei kaotakski, mistõttu tegime ettepaneku, et sisse saaks summaga 75, ent jäi 65. Miks? Sest õppejõud soovisid nii – me elame demokraatlikus maailmas ja meil on erinevad huvid. Selle jutuga konkreetse õppejõu või dekaani juurde minnes tuleb väga palju argumente, miks seda teha ei saa – pole võimalik akadeemilisest vabadusest üle sõita. Paljud on seisukohal, et meil on vaja palju ja erineva tasemega tudengeid.

Masside ja vähese tagasiside kõrval tundus mulle, et sageli sai just kõrgeid hindeid liiga lihtsalt. See on ju ka oht hariduse kvaliteedile.

Aga ma küsin hoopis teie käest, miks te räägite seda mulle praegu, kui olete juba lõpetanud? Tudengi ülesanne on need asjad kõva häälega välja öelda. Rektor ei saa minna õppejõu juurde ja öelda: mulle tundub või ma arvan, et sa ei tee oma tööd korralikult. Rektor saab seda teha siis, kui on kindel survegrupp, seda on tehtud, aga mitte sageli. Sõnumid muutusteks peavad tulema tudengitelt, kes probleemidega otseselt kokku puutuvad.

Aga kuidas te ise olete proovinud kvaliteeti tõsta, rektor ei ela ju pimeduses?

Me oleme püüdnud suurendada kraadiga õppejõudude arvu. Oleme rakendanud süsteemi, kus teaduskondade rahastamine seotakse õppejõudude koolitusnõudega. Õppejõud, kes selle koolituse läbisid, olid väga rahul. Ka mina pole professorina läbinud tundigi didaktikat – ma olen tubli teadlane, aga ei pruugi olla hea õppejõud. Üldiselt on häid töötajaid alati raske leida ja me võime öelda, et see õppejõud ei ole kõige parem, aga küsimus on, kus on see teine, kes ei ole mitte ainult sama hea, vaid temast parem. Kõike ei saa lahendada ka välisõppejõududega.

Mul ei olnud eriala õppekavas ühtegi välisõppejõudu. Kas see on raha taga?

See ei ole päris nii. Välisõppejõudude arv on küll tõusnud, aga see pole piisavalt kõrge. Siin on ka kontaktide küsimus: kui ei ole isiklikke rahvusvahelisi tutvusi, on häid külalisõppejõude väga raske leida. Paljuski takistab nende tulekut ka riigi immigratsioonipoliitika, mis sisuliselt puudub ning pigem välismaalaste ja nende perede tööd ja elutingimusi siin ei kergenda.

Te rääkisite kontaktidest. Aga kuivõrd jagub kohalike õppejõudude seas välisõppejõudude toomiseks entusiasmi?

See on teaduskonniti väga erinev. Näiteks IT-valdkonnas pole mingisugust probleemi, sest seal tahetakse enda kõrval näha sama tarka või veel targemat õppejõudu. Aga on teisi teaduskondi, kus on selgelt vastupidine tendents ja seal lähevad asjad ka allamäge. Keskpärasus kultiveerib keskpärasust – kui sa hakkad kartma inimest, kes on sinust targem, siis on selgelt probleem olemas.

Aga mida rektor saaks siin teha, kas ei saa korda majja lüüa ja öelda, et ülikool peab muutustega kaasas käima?

Ikka saab. Ma ei taha seda teaduskonda öelda, aga on osakondi, kuhu olen „jõuga” istutanud rahvusvahelise kogemusega noori inimesi ja professoreid.

Räägime kõrgharidusreformist ka. Kas teie arvates on 30 EAP nõue õigustatud?

Meil õpib kaks äärmust: 40% tudengitest täidab õppekava peaaegu täies mahus, täpselt sama palju kukub aga välja. Aga see ongi normaalne. Nüüd on kaks varianti: kas laseme lati alla või ütleme, et kui te ei suuda hakkama saada, siis peate valima teise karjäärimudeli. Ühest otsast tahetakse saada, et sisse tuleb ja välja läheb sama palju tudengeid. Ent teisalt on meil kvaliteedikriteeriumid, mis osa välja kukutavad.

Just algas Tartu ülikooli sisseastumiste aeg. Mida te soovitate alustavale tudengile, kuidas ülikoolist viimast võtta?

Esiteks tuleb minna õppima seda, mis tõesti huvitab. See on muidugi tänapäeval raske, kas või vahemaade ja rahalise seisu tõttu. Peab olema õppetoetussüsteem, mis võimaldaks noorel inimesel õppida teises linnas, kus on eriala, mis teda tõesti huvitab. Paljud seda aga teha ei saa, sest kodu lähedal õppida on odavam. Kui sa oled tallinlane, aga tahad õppida Tartus, siis on rahalised kulud palju suuremad. See on tõsine probleem, sest nii kaotame talente: minnakse õppima rahakoti, mitte võimete ja kutsumuse järgi.

Kas jõutakse piisavate õppetoetuste süsteemini?

Lahendust, mis kõiki rahuldaks, on muidugi raske leida. Ja teine küsimus on ju veel stipendiumides, mis oleks tulemuspõhised. Eriti oluline oleks see näiteks õpetajaameti populariseerimise juures.



KES TA ON

Alar Karis
Sündinud 26.03.1958

Töökäik:
2005– ...
Tartu ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna erakorraline professor
2007–2011
Tartu ülikooli rektor
2003–2007
Eesti maaülikooli rektor