Alari Rammo: valijalt käidi ta enda rahaga häält ostmas
Kahtlane, kas seda järgminegi kord näeme, kui kampaania keskendub edasi asjassepuutumatutele vastandustele ja venekeelse elanikkonnaga suhtleb ikka ainult üks partei – või tembeldatakse nad lausa teise sordi inimesteks.
Rõõmustan, et Narva inimesed teatavad valimisrikkumistest julgemalt, kuigi Keskerakonna ülevõimu seekord veel murda ei õnnestunud. See võit on aga paljus pettusega saadud, sest Tallinna ja Keila kandi kõrval torkas just Narva silma keskmisest suuremate ja sagedasemate rikkumistega. Vähemasti on neil Katri Raik, kelleta oleks Narva hoopis teistsugune.
Seegi kord oli üsna tavaline, et valijalt tuldi tema enda rahaga häält ostma. Võib-olla nägime vähem omavalitsuse raha otsest enesepromoks kasutamist (kuigi tasuta rahvapidusid ja tavapärasest uhkemaid aktuseid ikka jagus), sest kohtud on tõhusat tööd teinud. Küll aga kasutasid kandidaadid häbitult ära oma muid jõupositsioone, tehes reklaami oma töökohtadel, korteriühistutes või hoopis muul eesmärgil loodud Facebooki gruppides. Tähelepanu juhtimise peale võeti siiski materjale maha.
Hommikul valimispassiivsust nähes tabas mind hirm ja õud, et äkki tõmbasime osalust alla meiegi, hea valimistava valvurid. Laotasime ju nädalate kaupa avalikkuse ette kõiksuguseid sigadusi ja soppa, valetamist ja varastamist, hirmutamist ja hüsteeriat. See võib normaalsele inimesele poliitika veelgi vastumeelsemaks muuta, nii et ta jäigi pühapäeval koju, kus oli puhtam ja toredam.
Saime veel viimaselgi nädalal nii meeletus koguses rikkumisteateid, et võime siiski saavutatuks pidada oma tegelikku eesmärki: panna valijad susserdamist läbi nägema ja reageerima. Aga kuna näen, kui paljud soovivad oma töö või maine pärast kartes anonüümsust, ei ole ma eriti optimistlik, et valijad kandidaatidega otse suheldes oma nõudlikkust väljendaksid või politseilegi näiteks hääleostmist kinnitaksid.
