Alatalu Karabahhi kokkupõrgetest: olukorda, kus sõdima hakanud riikide juhid on märuli puhkedes koos samal üritusel, pole olnud aastakümneid
Kohal oli ka Türgi president Erdogan, mis tähendas, et Mägi-Karabahhi Minski ehk OSCE lahendusgrupist ja taustajõududest polnud kohal vaid Venemaa esindaja. Teisisõnu toimus midagi ootamatut, sest otsustuste langetajad olid ära, kaugel, kuid see ei hoidnud ära suuremastaabilist relvakokkupõrget Aserbaidžaani ja Armeenia vahel.
Tavaliselt seotakse kahe naabri vaenu asjaoluga, et ühed on muslimid ja teised kristlased. Olles mõlemas riigis, ümbruskonnas ja ka Balkani konfliktikolletes korduvalt käinud, märgiksin veel seda, et mägilased on selgelt keevaverelisemad kui n.ö. lausmaal elavad rahvad ja nendega suheldes pole mõtet pooltõdesid rääkida ja inimeludega riskida. Asi, mida Euroopa suured kuidagi ei taha arvestada, kui meenutada vaid ühte seika – NATO õppustele Budapesti kutsuti nii Aserbaidžaani kui Armeenia ohvitser ja esimene lõi teise kirvega maha. Põhjuseks mõistagi konflikti ajalugu ja jutud, millega püüti kahe rahva esindajaid teineteisele lähendada. Paraku on mõnes kandis naabrite suhtlemises seis säärane, et kuniks ei tule vastavat korraldust ülalt, võib all kõike juhtuda. Aserbaidžaani ja Armeenia presidendid kohtusid viimati omavahel 19. detsembril 2015 Bernis, et tõdeda – Prantsusmaa, USA ja Venemaa liidrite antud lubadused pole 23 aastat tulemusi andnud. Ka niisugune „staaž“ mõjub erinevatele rahvastele erinevalt!
Mis puutub tänase konflikti eellugudesse, siis viimase 200 aasta jooksul on armeenlased ja aserid korduvalt ning sundkorras vahetanud paiku oma praegusel asualal. NSVL päevil oli Kremlil selge, et tuleb võrdselt soosida mõlemat – sestap kuulus algul Poliitbüroose armeenlane Anastas Mikojan (aastani 1965) ja tema järel praeguse presidendi isa aser Heydar Aliyev (1976-87). Ajaloost tasub mäletada seda, et kui Stalin nõudis Türgilt territooriume tagasi (1945-46), siis oli kavas need asustada (välis)armeenlastega ja toimus kõrvalalade aserite suunamine Azerbaidjani NSV territooriumile. Moskva riigipiiride joonistamise kunsti tulemusena kuulus viimase territooriumi sisse põhiliselt armeenlastega asustatud Mägi-Karabahhi ANSV, mille ülemnõukogu 20.02.1988 otsus liitumisest Armeeniaga vallandaski sõja ja praeguse konflikti.
Armeenia saab end selles võitjaks pidada, sest ehkki Karabahhi liitmine jäi ära, on ta nüüd ikkagi ühendatud Armeeniaga territoriaalselt ja Aserbaidžaani on ilma jäänud 9% oma territooriumist. Kuna puhkenud võitlustes osutasid kohalejäänud Vene/Nõukogude armee väeosad toetust armeenlastele, sai Aserbaidžaani tegelikult esimene endine liiduvabariik, kes suutis saavutada Vene vägede väljaviimise oma territooriumilt (1993). Kui Bakuu on ajanud selgelt ja süvenevat Läänemeelset poliitikat, siis Armeenia on oma suhteid Moskvaga edendanud üksnes tõusvas joones. Seda kinnitab tema kuulumine Moskva juhitud Kollektiivse julgeolekuorganisatsiooni, Venemaa pidevalt laienev sõjabaas Gümrüs ja Armeenia hiljutine liitumine Euraasia majandusliiduga.
Samas – tänu mõjukale diasporale on Armeenial küllalt head suhted USA ja Prantsusmaaga. Armeenial on end kindlalt sisse seadnud ka suures poliitikas - pole saladuseks, et Türgi Euroopale lähenemise poliitikas on pikalt komistuskiviks olnud hinnang pooleteise miljoni armeenlase hukkumisele Osmani impeeriumi poliitika ja türklaste käe läbi 1915.a. 29 riiki on selle tunnistanud genotsiidiks ja viimane suur vaidlus sel teemal suurriikide liidrite osalusel toimus mullu. Mõistagi võidab säärasest tähelepanust Armeenia ja see tekitab Azerbaidjanile vaid meelehärmi.
Laias laastus võttes kardeti Ida-Ukraina ja (Süürias ja Iraagis sõdiva) Türgi vahele jäävas Mägi-Karabahhis tõsise relvavõitluse puhkemist juba sest saati, kui Venemaa ja Türgi suhted teravnesid läinud novembris. Tänaseks on Vene lennuki allatulistamisest viis kuud möödas ja ei mingit märki suhete paranemiseks!? Tuleb tõdeda, et rahvusvaheline kliima on hetkel väga halb. Olukorda, kus sõdima hakanud riikide juhid on koos samal üritusel ja ikkagi vallandub omavaheline sõda, ei tule viimastest aastakümnetest ettegi. Kui see midagi ütleb, siis vaid vajadust olemasolevad külmutatud konfliktid ära lahendada ja vältida uute teket.
Venemaad juhib küll – rahvale edastatava telepildi põhjal - kõikjale jõudev ja kõigega tegelev Putin, ent kas see uus „tööots“ – Mägi-Karabahhi konflikti lahendust oodatakse eelkõige ju ikkagi Moskvalt – talle Ukraina ja Süüria sõdade kõrval ülejõu käivaks ei osutu?! Seejuures pole välistatud, et värske konflikt võib positiivselt mõjutada ka seniste edasist kulgemist lahendamise suunas.
Võib olla kindel, et antud konflikti tegelik algataja jääb kauaks saladuseks, aga selge on samuti see, et mida segasem ja konfliktsem on olukord maailmas, seda suuremad on ka võimalused uute konfliktide loomiseks. Elik – mida rutem algab mõne konflikti reguleerimine, seda kiiremini kulgeb üldine tagasiminek rahulikumasse suhtlemisstaadiumi. Täna on küsimus selles - kes ja kus tehakse esimene samm? Tagasi!
