Alatalu: Prantsusmaa presidendivalimistel puudub liider, kandidaatide maailmavaatelisus on laialivalguvam kui kunagi varem
See-eest parlamendivalimistel, mis 2002. aastast peale toimuvad juba neljandat korda üks kuu pärast presidendi ametisseastumist (seekord 11. ja 18. juunil 2017), on osalejaid kõigest 60% ringis (2012.a. koguni 57 ja 55%). Ehkki kodanike jaoks olulisi seadusi tehakse just Rahvusassamblees.
Nii lihtsalt on – prantslane saab oma eelistust uue presidendi suhtes kaaluda kaks nädalat, oma saadiku üle parlamendis mõelda vaid ühe nädala! Kuna presidendiks kandideerijate nimistu uueneb aeglaselt (ainsaks viimase aja ühe korra meheks on tänane igas liinis läbikukkunud president Hollande), siis tähendab mängus olemine ka kindla toetajaskonna omamist, mis on ammu välja kujunenud.
Seejuures on Prantsusmaa presidendikandidaadid pea alati olnud poliitiliselt piisavalt selgepiiriliselt määratletud - kes parempoolne, kes sotsialist, kes rahvuslane, kes kommunist, roheline jne. Sealse massiliikumise kehad – ametiühingud, ettevõtjate kooslused jmt. - on aga parteide filiaalid.
Puudub selge liider
Seekordne valimiseelne seis on eriline, sest küsitluste andmeil puudub selge liider ja koguni neli kandidaati on end ülejäänud seitsmest ette rebinud (2012.a. oli pretendente 10). Kandidaatide maailmavaatelisus on aga laialivalguvam kui kunagi varem ja võimuparteis, - nagu see juhtus mullu USAs ja mujal, tõusis kandidaadiks nn. eliidi seljatanud tegelane, ent ta ise ja ka partei on audis. Ehk siis – tegemist on parajalt uue algusega ja et on muidki segadusi, siis on tark tuletada esmalt meelde eelmiste presidendivalimiste peategijate tulemused. Need lihtsalt on uute (nägude) tulemuste baasiks ja lubavad aimata teise vooru tulemuse kujunemist.
Aprillis 2012 oli hääletajaid 35,9 miljonit ja esiviisik nägi välja nii. 1. sotsialist Francois Hollande 10,3 miljonit (29%), 2. parempoolne (toonane president) Nicolas Sarkozy 9,7 miljonit (27%), 3. rahvuslane Marine Le Pen – 6,4 miljonit (18%), 4. vasakkandidaat Jean-Luc Melanchon 4 miljonit (11%) ja 5. tsentrist Francois Bayroux 3,3 miljonit (9%).
Aprillis 2017 on viisikust jätkuvalt konkurentsis Le Pen (reitinguga 23%) ja Melanchon (18%). Viimane oli viis aastat tagasi ekssotsialist, nüüd on ta sellele lisaks ka ekskommunist ent kipub ühendama vaat et kogu vasakpoolset valijaskonda – sellest ka kõrgem protsent.
Uusi esinumbreid on kaks – ekspeaminister Francois Fillon, kes parempoolsete sisevalimistel suutis edestada nii Sarkozyd kui ka teist ekspeaminister Juppe’d. Filloni ja tema abikaasat Penelopet tabas antud kampaania suurim korruptsioonisüüdistus ja tal soovitati korduvalt loobuda, ent mees püsib konkurentsis toetusreitinguga 20%. Päris uueks esinäoks on 39-aastane Emmanuel Macron, kes sai tuntuks sotsialistide majandusministrina, ent otsustas täpselt aasta tagasi luua oma liikumise (En Marche) ja pürgib Bayroux (kes 5 aastat tagasi toetas 2. voorus Hollande’i) toetusel pigem tsentristliku programmiga võimule. Macroni 25%se toetuse taga on piisavalt sotsialiste, sest pärast tema äraminekut ei saanud partei presidendikandidaadiks mitte n.ö. peavoolu esindav peaminister Manuel Valls, vaid partei vasaktiiva juht Benoit Hamon (tänane reiting 9%). Teisisõnu – USAs, Austrias ja mujal toimunud senise eliidi võimupositsioonidelt kõrvaletõrjumine sündis Prantsusmaalgi, ent vaid sotsialistlikus parteis. Seda huvitavam on oodata, mis moodi see ja muugi ümberrivistumine realiseerub parlamendivalimiste tulemustes.
Raske öelda, mis saab prantslaste valikus otsustavaks – riigi kehv majandusseis või lootused inimelusid ohustava välispoliitilise seisu paranemiseks. Esimeses sõltub reformide tegemine siiski kaks kuud hiljem valitavast Rahvusassamblee koosseisust ja keegi ei tea, kas selle kujundavad vanad parteid või uued koalitsioonid. Presidendivalimiste kahe vooru vahel pilt selgemaks ei lähe, kui meenutada viie aasta tagust aega, kui näiteks Melanchon kutsus oma pooldajaid olema (vaid) „Sarkozy vastu“.
Brüsselile sobib vaid Macron
Mis puutub välispoliitikasse, siis Brüsseli vaatenurgast on esinelikust ELile sobiv vaid Macron. Neljapäeval tegi too teatavaks, et oli pidanud telefonikõne USA ekspresidendi Obamaga, mis mõistagi on sõnum tänase Euroopa ladviku vastasseisus Trumpiga. Macroni manitsus – terrorismiga tuleb mõneks ajaks harjuda ja lubadus Süüria osas – täpsuslöögid – tuletavad paraku president Hollande’i käitumist , kes pärast Venemaa lennukite saabumist Süüriasse ruttas ise ISISe positsioone pommitama – käik, millele järgnesid terrorirünnakud Prantsusmaal, millest viimane toimus alles neljapäeval. Le Pen ja Fillon pulbitsevad valmidusest teha kõikvõimalikke meetmeid kasutades lõpp terroristidele ja seda koostöös Venemaaga. Mõistagi saadaks seda Venemaa vastaste sanktsioonide lõpetamine.
Venemaalt omal ajal toetusraha saanud Le Pen käis alles märtsis Moskvas, kohtus Putiniga ja pidas kõne Riigiduumas, Fillon on vähemalt kahel korral esinenud Valdai foorumil koos Putiniga ja Moskvas ei varjatagi, et need kaks on neile kõige meeldivamad kandidaadid. Le Pen asuks pealegi Prantsusmaad kohe eurotsoonist ja seejärel ka EList välja viima. Ehk siis – Prantsusmaal on valimistel õhus ka Frexit. Tasub lisada sedagi, et teisipäeval toimus Hollande’i, Merkeli, Poroshenko ja Putini telefonikohtumine, mis taandus esimese tänamiseks Normandia nelikus kaasalöömise eest. Elik – Ukraina kriisi lahendamises on paus, sest Prantsusmaa uus välispoliitika vajab kujunemisaega.
Toomas alatalu
