Foto: Andres Putting

Kuna siinne olukord pole kiita, siis lennatigi teineteise sabas uude maailma. Kohta, kus säärased uut algust tõotavad ühisavaldused (Obama Washingtonis, Castro Havannas detsembris 2014) olid juba kõlanud.

Esimesena teele asunud ja veel neljapäeval oma Kuuba visiiti alustanud Kirill sõidab sealt edasi Brasiiliasse ja Paraguaisse, paavsti reisisihiks on aga Mehhiko, millest tulenevalt ta ei pane jalgagi maha Kuubal. S.t. peatus vaid lennuvälja rahvusvahelises transiidi- ehk neutraalses tsoonis, kuhu Kirill pidi uuesti sisenema. Mis teha, kui ka kirikuelus maksavad põhimõtted ja teinekord hullemal moel kui poliitikute vahel. Viimaste puhul tulevad kohe meelde „poolel-teel-kohtumised“ – Kennedy ja Hruštšov said kokku n.ö. keskel ehk Viinis, Reagan ja Gorbatšov Islandil jne. Kirikupead – Franciscus valiti ametisse märtsis 2013, Kirill neli aastat varem – olla seda võimalust otsinud 2013.aastast peale ja seda just kiriku olukorra tõttu Ukrainas. Paraku lükkas Ukrainas kohe alanu kõik edasi ja…

Torkan siia isikliku arvamuse – minu arust võis kirikujuhtide kohtumise ajas etendada oma osa Ida-Ukrainas toimunuga seotud Minski kokkulepete aastapäev - 12. veebruaril 2015 lõppes sõjategevus, ent kuna rahuprotsess pole edasi läinud, siis - kes muu kui kirik peaks andma eeskuju. Probleem on lihtne ja keeruline. Kreml on pärast Krimmi okupeerimist visalt rääkinud sellest, et kui Kiievi vürst Vladimir 988.a. ristiusu vastu võttis, siis see toimus just Krimmis. On teinegi seisukoht - n.ö. päris Ukrainas. Kuniks Krimm asus kindlalt Ukraina rüpes, oli Moskval parajalt ebamugav sedastada, et oleme küll ristirahvas, aga võtsime selle vastu teise riigi territooriumil Ja kui veel tatarlased tõestasid ära, et võtsid Volga ääres islamiusu vastu 922.a. ehk siis islam on üldse kõige vanem usk Venemaa pinnal, siis – veel 2013.a. kevadel ruttas Venemaa õigeusu kirik teatama arhiivileiust ühest Põhja-Osseeria kloostrist, mille kohaselt olla seal ristiusk vastu võetud aastal 914 ehk „ajaloolistel vene aladel“ võeti ristiusk ikkagi varem vastu kui islam. Möödus paar kuud ja see värske „teaduslik avastus“ unustati – paistab, et igaveseks!?

Poleks hakanudki seda värsket minevikku meenutama, kui poleks märganud, et patriarh Kirill andis kuubalastele terviseid edasi kogu „ajaloolise Rusi/ istoritšeskaja Rusi“ poolt. Viimastel aastatel taaskasutusele võetud „Rus“ kui Venemaa+Ukraina-Valgevene+mis-parasjagu-vaja sünonüümi hakkas taas välkuma siis, kui suure poliitika päevakorda tõsteti dilemma „Ukraina - kas Euroopa Liitu või Euraasia Liitu.“ Fakt on see, et juunis 2013, kui tähistati Kiievi-Venemaa/Rusi/Ukraina jne. jne . – kuidas keegi asja nimetas – ristimise 1025.a. aastapäeva, oli Putin Kiievis kohal. Janukovõtši kõrval. Arusaadavalt on tark ette mõelda, mis ja kus saab midagi juhtuma Vene/Ukraina/Rusi? ristimise 1030. aastapäeval ehk 2018.a.!?

Kui nüüd poliitikute-rindelt libiseda osavalt üle vaimulike ja usklike rinnetele, siis tuleb esmalt mainida suurt kirikulõhet aastast 1054, pärast mida on ida ja lääne kirikute juhid kohtunud vaid korra ehk siis äsja Havanna lennujaamas. Ukraina suuriigina maailmakaardile tagasituleku (1991-97.a.) üheks suurosaks sai ka Ukraina õigeusu kiriku lahkulöömine/iseseisvumine Moskvast (Moskva patriarhaadist) ehk analoogne protsess sellega, mis toimus ka Eestis.

Kuna Ukrainal ei olnud vahepealset iseseisvusaega nagu Balti riikidel, siis sai iseseisva Ukraina õigeusu kiriku taastamine ja sellega seotud omandiküsimuste lahendamine teoks paljus tänu president Leonid Kravtšuki toimetamistele. Alluma hakkas see kirik Konstantinoopoli patriarhile, mis tegi ta hierarhias kõrgemaks paralleelset tegevust jätkava Moskva patriarhaadile alluvast Ukraina õigeusu kirikust – Konstantinoopoli patriarh pääses n.ö. otse paavsti palge ette, Moskva patriarh aga mitte või siis ise loobuti sellest või välditi seda jmt. formuleeringud ehk kuidas parasjagu oli kasulik öelda.

Õigeusu kirikute kõrval toimetab Ukrainas ka katoliku kirik. Katoliiklaste ülemkarjaseks on aga nüüd esimene uue maailma esindaja, Argentiinast pärit jesuiit Franciscus, tänu kellele saigi teoks kahe kirikujuhi ajalooline näost näkku kohtumine. Moskva patriarh saab nüüd väita, et on sama kaaluga kui Konstantinoopoli oma ja seda peetakse praeguses Venemaale kriitilises seisus Putini ja talle algusest peale võimsat tuge pakkunud õigeusu kiriku poliitiliseks võiduks. Kuna usk on ühtmoodi oluline nii venelastele kui ukrainlastele, jääb üle olla vaid rahul, et see kohtumine sai teoks ja loota, et sellel on viha vähendav ja haavu parandav mõju venelaste ja ukrainlaste omavahelistele suhetele.