Reformierakonna juhatuse koosolek Foto: Eero Vabamägi

Reformierakonda toetab eestlastest valijaskonna suhteline enamus, mistõttu määrab selle partei poliitika jätkuvalt Eesti elu. Olen ise töötanud aastaid Reformierakonna südames, tema peakontoris, mistõttu on mul hea ülevaade sellest, mis toimunud ja mis toimumas partei sees.
Pärast Andrus Ansipi kümnendit ning tema hoolikalt läbimõeldud taandumist kerkis koheselt probleem, kes suudab teda Reformierakonnas asendada.

Paljud nägid asendajana erakonna auesimeest Siim Kallast. Kallas soovis ise erakonna juhtimist taas üle võtta, ent paljude imestuseks loobus sellest, süüdistades tagantjärele Rain Rosimannust. Kallase emotsioonidel ei olnud siiski alust, sest loobumisotsuse tegi ta ise, keegi teda selleks ei sundinud.

Kui Kallas oleks jäänud peaministrikandidaadiks, oleks ta ka peaministriks saanud. Rosimannuse vastuseis ei oleks siin midagi muutnud.

Kallase kergekäeline loobumine peaministriametist jättis hiljem jälje ka tema presidendivalimiste kampaaniale.

Siim Kallasega juhtunu pani Reformierakonna keerulisse seisu, sest kohe oli vaja leida uus liider. Tookord esitati kaks kandidaati, Hanno Pevkur ja Taavi Rõivas. Pevkur omas Rein Langi toetust, seega toetasid teda ilmselt ka Siim ja Kaja Kallas.

Üllatuslikult võitis aga Reformierakonna "neljas valik", ülinoor Taavi Rõivas.

Mis juhtus? Minu hinnangul asus Andrus Ansip toetama oma endist abilist Taavi Rõivast, kellel oli ka Rosimannuste ja Michali toetus. Juba ammu käisid jutud, et Rõivasel oli õnnestunud muidu brutaalsevõitu ja umbusklik Ansip ümber sõrme keerata. Ansipi enda isiklikke ambitsioone arvestades näis Taavi Rõivas kui garantii, kes tagab talle karjääri eurostruktuurides.

Rõivasesse suhtus soosivalt ka president Toomas Hendrik Ilves, kes pidas vajalikuks informeerida avalikkust oma varasematest kontaktidest tol hetkel suhteliselt tundmatu noore poliitikuga, kelle suurimaks saavutuseks oli sotsiaalministri portfell, mille ta sai oma patrooni Ansipi käest.

Seega, kuigi paljudele tundus Rõivase esilepääs ootamatusena, oli sellel siiski oma loogika. Veel enam – Rõivas suutis võita järgmised riigikogu valimised ning panna kokku uue valitsuse. Seda vaatamata väidetavalt Venemaaga seotud PR-kontorite pingutustele, kes kiitlesid telgitagustes, et just nemad aitasid tuua riigikogusse varasema nelja asemel kuus erakonda ning suurendada Eesti poliitilise süsteemi ebastabiilsust.

Valimistulemus viitas seega juba alguses, et Rõivase peaministrikoht on rünnaku all. Lavale astus Jevgeni Ossinovski, kes võttis Sven Mikserilt ära sotside juhi positsiooni ning püüdis kohe ka Rõivast kukutada, seda juba augustis 2015.

Mäletatavasti tabas Ossinovskit toona piinlik läbikukkumine, Keskerakonna esimees Edgar Savisaar ja president Ilves naersid Ossinovski katsed välja. Rõivas jäi peaministriks, kuid samas sai selgeks joonis, mis edaspidi juhtuda võib.

Tänavu sügisel, pärast Savisaare kõrvaldamist Keskerakonna eesotsast ning Ilvese lahkumist presidendi kohalt tegi Ossinovski Rõivase kukutamiseks uue, seekord juba eduka katse.
Rõivase vastaline oli ka uus president Kersti Kaljulaid, kes ei teinud Reformierakonnale ettepanekut uue valitsuse kokkupanemiseks, eelistades Keskerakonda.

Vabariigi president ei tohiks teha, mis talle pähe kargab, vaid peaks lähtuma demokraatlikus ühiskonnas väljakujunenud tavast.

Reformierakond mitte ainult ei võitnud riigikogu valimisi, tal on eestlaste selge toetus ning tegemist on suurima riigikogu fraktsiooniga. On täiesti selge, et president oleks pidanud pärast Rõivase tagasiastumist ja valitsuse lagunemist tegema uue valitsuse moodustamise ettepaneku kõigepealt suurimat fraktsiooni omavale erakonnale riigikogus, kellel on valijate poolt tugevaim mandaat. Vastavalt välja kujunenud tavale.

Peaministrikandidaadil on alati võimalik presidendi ettepanekust loobuda, kui ta näeb, et ta uut valitsust kokku ei saa. Kuid see pole enam presidendi mure – presidendi mure on esitada uus kandidaat, kui varasem on loobunud. Kaljulaid eksis ja sellel saavad olema tagajärjed tulevikus.
Poliitilises mõttes ei ole Rõivase peaministrikohalt tagasi astumises midagi erilist. Poliitiline süsteem, mis põhineb koalitsioonidel, toodabki valitsusvahetusi.

Üllatus oli, et Rõivas astus koheselt tagasi ka Reformierakonna esimehe kohalt. Selleks polnud mingit vajadust. Pigem oli tegemist arusaamatu sammuga, mis näitas, et Rõivase suhted Reformierakonna mõjugruppidega olid halvenenud.

Põhjus oli ilmselt presidendivalimiste kampaanias, kus Rosimannused ootasid Reformierakonnalt Marina Kaljuranna tingimusteta toetamist, vastupidiselt Kallase leerile. Rõivase ebakindlus erakonna kandidaadi otsustamisel maksis Siim Kallasele presidendi koha.

Sellele, et see versioon peab paika, viitab asjaolu, et Reformierakonna esimehe kohale esitati pärast Rõivase taandumist Kristen Michali ning taas Hanno Pevkuri kandidatuurid.

Michal distantseeris end osavalt presidendivalimiste käigus nii Kaljurannast kui Kallasest. Ta ei kuulunud ka erakonna juhatusse, mistõttu oli ta eemal sealsest kõrinärimisest. Seega oli loogiline tema tõus erakonna ühendajana, nii ootamatu kui see ka kellelegi ei tundu, ning see, et teda toetavad väga erinevad inimesed Ants Laaneotsast Eerik-Niiles Krossi ja Urve Tiiduseni.

Michalil on selja taga keeruline poliitiline karjäär. See algas omal ajal põrumisega erakonna juhatuse valimistel ning kahtlustega, kas ta ikka on piisavalt hea poliitikuna.

Tema karjäär sai tuule tiibadesse just erakonna peasekretärina, kus ta suutis tõestada oma silmapaistvat võimekust poliitikuna, viies erakonna võitudele riigikogu valimistel. Väga häid hinnanguid pälvis tema töö justiitsministrina ja majandusministrina. Nii on ta selgelt favoriit Reformierakonna esimehe valimistel.

Hanno Pevkur on kogenud haldusjurist, kes on istunud nüüd lausa kolmel ministritoolil. Kuid see on ka tema nõrkus. Tema tegevus justiitsministrina ja siseministrina tõstatas küsimusi, kuna tal puudus autoriteet jõuorganite juhtide seas.

Pevkuril võib küll olla perekond Kallase ja Langi toetus, kuid tundub, et erakonna liikmed on mõistnud – meeldiv inimene, see ei ole elukutse. Ka erakonna juhatuse valimistele on seekord esitatud kirju seltskond. Paljud vanad olijad on loobunud kandideerimast, see-eest kandideerib juhatusse erakonna auesimees Siim Kallas. Saab siis näha, kuidas juhatus tööle hakkab, kui esimeheks on Michal, aga juhatuses istuvad Kaja ja Siim Kallas.

Kindlasti saab 2017 olema huvitav poliitika-aasta. Reformierakonnal tuleb asuda opositsiooniparteina tegelema ilmselt rea küsimustega, mis võivad saada juba sel aastal valitsusvahetuse ajendiks.

Venemaa toetas minu hinnangul aktiivselt Eesti hiljutist valitsusvahetust, sest olgu see Moldova või Gruusia või mõni veel kaugem Euroopa riik, Venemaa eelistab igal pool poliitilist ebastabiilsust ja külvab seda ka ise aktiivselt.

Eesti puhul on ilmselt eesmärgid Eesti valitsuse nõusolek Nordstream 2 rajamiseks ning vaikiv heakskiit sanktsioonide mahavõtmiseks Venemaalt, kui Eesti saab selle aasta teises pooles Euroopa Liidu eesistujaks.

Samuti loodab Venemaa tõenäoliselt osta läbi varistruktuuride osa Eesti riigile kuuluvate ettevõtete aktsiakapitalist, kui need on börsile viidud. Sellest andis aimu aastatetagune Vene miljardäri Viktor Vekselbergi äripartnerite huvi Eesti Energia vastu.

Ka Rail Baltica on Venemaa Raudteele pinnuks silmas. Pole kahtlust, et taolised seigad võivad veel 2017. aasta lõpus, pärast kohalikke valimisi, tekitada valitsuskriisi.

Nagu öeldud, koalitsioonivalitsused toodavadki ebastabiilsust ja uusi valitsusi. Reformierakonnal kui riigikogu suurimat fraktsiooni omaval erakonnal saab nendes võimuintriigides olema uuel aastal otsustav roll.